Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.39.0-wmf.23 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Tööriist Tööriista arutelu Tööriista määratlus Tööriista määratluse arutelu 0 2316 89064 89057 2022-08-05T13:37:45Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:Alice_Emily_Donkin_Reverie_(1882).jpg|pisi|Alice Emily Donkin, "Uneldes" (1882)]] [[Pilt:Réverie.PNG|pisi|Marie Magdeleine Real del Sarte, "Unistus"]] [[Pilt:Lola_Liivat-_Unistuste_kaugused_1972-1973.jpg|pisi|[[Lola Liivat]], "Unistuste kaugused" (1972-1973)]] ==Proosa== * Ainult neljas [[kuningas|kuninga]] poegadest, Ramses, kelle oli sünnitanud [[kuninganna]] Nitokris, ülempreester Amenhotepi [[tütar]], oli tugev nagu [[härg]] Apis, kartmatu nagu [[lõvi]] ja tark nagu preestrid. [[Laps]]est saadik ümbritses ta ennast sõjaväelastega ja juba siis, kui ta oli alles lihtne kuningapoeg, kõneles ta sageli: "Kui jumalad ei oleks teinud mind kuninga nooremaks pojaks, vaid [[vaarao]]ks, ma alistaksin nagu Ramses Suur üheksa rahvast, keda [[Egiptus]] veel ei tunne, ehitaksin [[tempel|templi]], suurema kui terve Teebai, endale aga püstitaksin [[püramiid]]i, millega võrreldes [[Cheops]]i hauaehitus oleks nagu [[roos]]ipõõsas kõrge [[palm]]ipuu kõrval." ** [[Bolesław Prus]], "Vaarao", tlk [[Paul Viiding]], 1997, lk 16 * Caroline klõbistas erutatult [[portselan]]i ja lauahõbedaga. Ta polnud harjunud võõraksjäänud onudele [[tee (jook)|teed]] valama. :"Loodan, et teil on siin lõbus," ütles onu Charles [[teetass]]i vastu võttes. "Ja vabandage mind, kui ma ei söö alati koos teiega. Mul on üks töö käsil... see tähendab, kirjutan üht [[raamat]]ut," seletas ta. :"Kui lõbus!" ütlesid kõik peale Caroline'i, kes parajasti oli teemasina juures oma kätt kõrvetanud; ja Charles küsis: :"Millest?" :"[[Nõidus]]est... või õigemini ühest nõidusharust," vastas onu. "Mõtlesin sellele pealkirjaks panna "Lühike ülevaade [[sugestioon]]i psühholoogilisest ja füsioloogilisest osast nõndanimetatud nõiduses"." :"Kõlab huvitavalt; vähemalt ma arvan, et see oleks huvitav, kui ma sellest midagi teaksin," ütles Caroline, katsudes ühtlasi olla [[otsekohesus|otsekohene]] ja [[viisakus|viisakas]]. :"Väga pikk," lausus Charles. "Kuidas see kõik raamatukaanele mahub?" :"Jah, "nõndanimetatud" jäta ära," pakkus Charlotte. "Muidu paistab, nagu ei usuks sa nõidust." :"Inimesed ei loeks mu raamatuid, kui nad arvaksid, et ma usun nõidust," vastas onu Charles. "Nad peaksid mind hulluks, teate." :"Aga mispärast?" küsis Charlotte. "M e i e ei ole hullud ja usume nõidusesse. Kas sa tunned mõnda nõidust, onu? Tahaksime kangesti nõiduda. See on meie eluunistus, tõepoolest." (lk 14-15) * [[Edith Nesbit]], "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001 * Tom vahtis lakke ja unistas laevareisist [[Kreeka]]sse. Ta sõidab [[Venezia]]st üle Aadria mere ja siis üle Joonia mere [[Kreeta]] saarele. Vaat, mida ta suvel teeb. [[Juuni]]s. ''Juunis''. Kui armas ja õrn sõna, selge, ramb ja päikesepaisteline. (lk 163) * Tom püüdis Kreekale keskenduda. Kreeka oli tema silmis otsekui [[kuld|kullaga]] häilitud — sõjameeste soomusrüüde kullaga, kuulsate päikesekiirte kullaga. Ta nägi vaimusilmas rahulikke raidkujusid, niisuguseid nagu Erechtheioni [[karüatiid]]id. Tom ei tahtnud minna Kreekasse, sõrmejäljed [[Damoklese mõõk|Damoklese mõõgana]] pea kohal rippumas. See rikuks tuju. Ta tunneks end põlastusväärse [[rott|rotina]], kes sibab [[Ateena]] rentslites, räpase [[kerjus]]ena, kes palub Saloniki tänavatel almust. Tom surus käed näole ja puhkes nutma. Kreekaga on lõpp, unistus oli lõhkenud nagu kuldne [[õhupall]]. (lk 185) ** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007 * Ka unistustest võib valmistada [[moos]]i. Kuid tuleb lisada puuvilja ja [[suhkur|suhkrut]]. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted". Tõlkinud [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]]. [[LR]] 1977 nr 48, lk 22 * [[Soov]]id ja unistused on inimese pärisosaks. Nad võivad olla õilsad ja innustavad, kuid ka kadedad ning kurjad. Viimaseid valvab hoolega vanakurat, olles kohe valmis neid täitma. (lk 42) ** [[Veera Saar]], "Täitunud soov", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 41-46 * Tollimäge ei saanud muidugi võrrelda küla parimate [[talu]]dega, nii [[hoone]]te kui ka [[põld]]ude poolest arvati teda rohkem viimaste kilda. Aga seda raakas maad oli tal rohkesti ja kui hektareid lugeda, siis võisid sa julgesti tuleviku[[plaan]]e pidada. Ja ega sa nii päris pisikeste plaanidega leppinudki. Sel ajal ju muud unistust õigel mehel polnudki kui see, kuidas [[naaber|naabrit]] üle trumbata, kuidas kõrgemad kambrid ja kõvemad [[tall]]id ehitada, kuidas põllupiire laiemale nihutada ja niikaugele jõuda, et üleaedne [[kadedus]]est kõrvu hakkaks kratsima. Ega's sinagi teisest taignast olnud. (lk 52) * Niigi oli sul tegemist, et Tollimäe rahaasjad kuidagi juttis hoida. Viljahinnad langesid iga päevaga, [[liha]] ei maksnud enam mitte kui midagi ja piimakari oli niru. Nii suvel kui talvel jäi [[lehm]]ade ninaesine viletsaks ja küllap sa isegi olid selles süüdi. Igipõliste peremeeste eeskujul söötsid sa [[ristikhein]]a hobustele, lehmakondid pidid leppima [[põhk|põhu]] ja kaevuveega. Aasaheina kogunes ikka üsna pisut, sest suurem osa Tollimäe [[heinamaa]]st solises alles vee all. [[Raha]] jäi seetõttu niisuguseks pühaks pildiks, mida seitsme luku taga tuli hoida ja mille ees tuli teha kümme [[kummardus]]t, enne kui teda puutuda tohtis. [[Maksud]] aga kollitasid ööd ja päevad, neid oli väikeseid ja suuri, selle- ja teisenimelisi, nii et unistused ajakohastest [[põllutööriist]]adest pidid esialgu jääma ainult unistusteks. Aga ka unistustel on oma väärtus ja niikaua kui inimene unistada tohib, on kõik korras. (lk 55) ** Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70 * "Kunagi istume rohelisel [[aas]]al, põliste [[puu]]de kroonides laulavad [[linnud]]. Meie ümber sagib palju tillukesi tondinahku ja me jutustame tulevastele põlvedele oma esimesest [[lõke|lõkkest]] siin kõledal saarel." :Väikesed tondinahad turtsatasid naerma, nende kurvad silmad hakkasid äkitselt sädemeid pilduma. Nad said hoo sisse ja varsti kõlas vali lõkerdamine meremühast üle. Tondinahad väänlesid, siputasid käsi-jalgu, ja kui see ära tüütas, ajasid ennast püsti. Käest kinni võtnud, keksisid nad Hallsilma ümber ja näitasid oma eestvedajale keelt. :Hallsilm vaikis ja ohkas. Ta sai aru, et läheb veel palju aega, enne kui tondinahad unistama õpivad. Kui Hallsilm solvangust üle sai, jõudis ta mõte kaugemale rajale. Ta taipas, et oli oma kaaslastele unistuse pähe lihtlabase minevikupildi välja pakkunud. :Tondinahad nohisesid ammugi juba lõkke ümber magada, aga Hallsilm ei saanud kuidagi sõba silmale. Teda üllatas, kui raske on uut ja värsket unistust välja mõelda. (lk 31-32) * [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977 * Mina olen siin, istun kodus [[tool]]il. Unistan veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? [[Istumine|Istun]] — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi. :Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti [[tõusmine|tõusma]]. Tunnen ebamäärast [[ebamugavus]]t edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22) * [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001 * Miski ei saanud enam puutumata jääda. Kõik pidi pideva arengu eest kõrvale astuma. Neil, kes asju otsustavad, paistis olevat ühine hirm jätta kas või mõni üksik väike kohake planeerimata ja ebareeglipäraseks. [[Linn]]a ja selle lähiümbruse iga ruutmeeter tuli välja arendada ja lülitada linna planeerimisse. Tundus, et iga [[poliitik]]u unistus oli lammutada maha mingi vana tööstuspiirkond, et ehitada omaenda mälestuseks mõni [[pilvelõhkuja]]. Ta oli täiesti veendunud, et tulevaste poliitikute kõige kõrgemalt hinnatud omadus on [[sentimentaalsus]]e täielik puudumine ja totaalne [[huvipuudus]] mineviku vastu. (lk 21) ** [[Karin Alvtegen]], "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004 * Pea meeles, et ei maksa unistustesse pidama jääda ja elamist unustada. ** [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja tarkade kivi". Tõlkinud [[Krista Kaer]]. Varrak 2000, lk 184 * Vait olla ongi kõige parem. Mõtled lihtsalt enda mõtteid. Unistad. Sa ei pea kellelegi midagi seletama. Sa ei pea millestki aru andma. Unistamise juures ongi kõige parem see, et sa ei pea ennast kellegi ees [[Õigustus|õigustama]]. Ükski [[mõte]] ei ole keelatud. Lihtsalt istud hilisööl oma suure õega köögilaual, kõlgutad jalgu, oled vait ja unistad. Noh, vähemalt niikaua, kuni su [[õde]] otsustab selle kõik ära rikkuda. (lk 30-31) ** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005 * Ma olin liiga hakkaja ja innukas kõige eest hoolitsema. Mida rohkem ma õiendasin ja askeldasin, seda tõrksamaks Pentti muutus. Ta tahtis küll [[maja]], aga ei tahtnud, et mina tema unelma teoks teen. Mina aga seda ei mõistnud, arvasin, et osutan talle suure teene. Tema ise ei oleks oma unelma teostamise heaks sõrmegi liigutanud. Aga ehk oleksidki asjad pidanud nõnda jääma, maja oleks pidanud talle juhuslikult ette sattuma, kanajalgadel vastu kõndima nagu vene muinasjutus. Poleks pidanud otsima, vaid [[juhus]]e läbi [[leidmine|leidma]], siis oleks unelm teostunud õigel moel. (lk 177) ** [[Tuula-Liina Varis]], "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk [[Piret Saluri]], 2012 * See kõik tuli sellest, et too poiss oli jätnud ripakile oma lapsepõlveunistuse. Seda ei tohi teha! Siis võib juhtuda koledaid asju. Unistus võib norutama jääda ja tasakesi haihtuda, aga ta võib ka kurjaks saada, nagu juhtus selle laevaga. Ja see on väga ohtlik! ** [[Andrus Kivirähk]], "Sirli, Siim ja saladused", 2010, lk 63 * [---] pole midagi praktilisemat kui unistamine. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 46 * Unistused on miski, mida naljalt ükski argument ega tark jutt ei purusta. Unistustel on teflonpind. Ainus, mis nende vastu aitab, on nende teokstegemine. ** Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 59 * President [[Putin]]i ekspansionistlik unistus luua suur Novorossija ei saa jääda püsima. Kui kaua veel võime küsida: kes on järgmine? Me peame sellele lõpu tegema. Praegu kannab iga inimene [[vastutus]]t võitlemise eest selle Euroopale suunatud ohu vastu ja Euroopa väärtuste nimel. ** [[Alar Karis]] Lennart Meri konverentsi õhtusöögil, [https://www.err.ee/1608597871/alar-karis-kindlad-teod-on-ainus-heidutus-mis-toimib "Alar Karis: kindlad teod on ainus heidutus, mis toimib"], ERR, 15.05.2022 ==Luule== <poem> Sest pattude [[patt]] on kõik maotu, kõik inetu, tuhmund ja loid. Tahaks istuda kingul ja luua kõik uueks - oo [[looming]]u võit, Kui [[vesi|veest]] ja [[taevas]]t ja [[maapind|maa]]st saaks kuldlaegas, kus hoiaksin noid Oma ulmi - su [[pilt|pildi]] mu [[süda]]mes [[roos]]ina punavat õit! </poem> * [[William Butler Yeats]], "Armastaja jutustab roosist oma südames" (1899). Tõlkinud [[Ants Oras]] <poem> Kuid kõik, mis mul vaesel on, on mu ulmad; Olen laotanud ulmad su [[jalg]]ade ette; Käi tasa, sest see, millel käid, on mu ulmad. </poem> * William Butler Yeats, "Ta igatseb endale taevakangaid" (1899). Tõlkinud [[Märt Väljataga]] <poem> Lappan vanu unistusi: nende [[väärtus]] on [[null]]. [[Riik]]i, mis selle [[raha]] välja lasi, pole ammu enam. Üritan unistada uusi, aga [[inflatsioon]] on nii kiire, et ei jõua. </poem> * [[Tõnu Õnnepalu]], "17. mai" raamatus "Kevad ja suvi ja" (2009) <poem> Kurbus lendab linnataewas nagu särawwalge lind Rahwas osta unistusi kuni neil on odaw hind Rahwas osta unustust kui unelmad on yle jõu </poem> * [[Liisi Ojamaa]], "WALG£ LIND", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 45 <poem> Noomida tihti saand, kuid siiski lahti ei lase kaasasündind tundeist ma, hüljates [[rikkus]]e- ja teadmisjahti, ma sellest unelen, mis teoks ei saa. </poem> * [[Emily Brontë]], "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181 ==Allikata tsitaadid== * Need, mis viivad ajas tagasi, on [[mälestus]]ed. Need, mis edasi viivad, on unistused. * Hoidke enda unistustest kinni, sest ilma nendeta on [[elu]] nagu murdunud tiivaga [[lind]], kes ei saa lennata. ** [[Langston Hughes]] * Te võite öelda, et ma olen unistaja, kuid ma ei ole ainus. ** [[John Lennon]], laul "Kujutle" ("Imagine") * Ainult unistustes oleme tõeliselt vabad. ** [[John Keating]] * Unista, nagu elaksid sa igavesti, ela, nagu sureksid sa täna. ** [[James Dean]] [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 756rantcmxzg5oybia38g3kzbg5xhcr 0 6824 89067 69245 2022-08-05T20:36:41Z CommonsDelinker 32 Removing [[:c:File:Tolkien_1916.jpg|Tolkien_1916.jpg]], it has been deleted from Commons by [[:c:User:Rosenzweig|Rosenzweig]] because: per [[:c:Commons:Deletion requests/File:Tolkien 1916.jpg|]]. wikitext text/x-wiki '''John Ronald Reuel Tolkien''' (3. jaanuar 1892, Bloemfontein, Lõuna-Aafrika – 2. september 1973, Bournemouth, Suurbritannia), oli inglise kirjanik ja õppejõud. Tema tuntuimad teosed on jutustus "[[Kääbik]], ehk sinna ja tagasi", romaanitriloogia "[[Sõrmuste isand]]" ja legenditsükkel "[[Silmarillion]]". Suur osa ta teostest on tõlgitud ka eesti keelde: "Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi" 1977 (tlk Lia Rajandi, värsid [[Harald Rajamets]]; uustrükke on "eestindatud"), "Talumees Giles Hamist", "Suur-Woottoni sepp" ja "Leht ja puu" 1993, "Sõrmuste isand. Esimene osa: Sõrmuse vennaskond" 1996 (tlk Vootele Viidemann, Ene Aru), "Sõrmuste isand. Teine osa: Kaks kantsi" 1997 (tlk Ene Aru) ja "Sõrmuste isand. Kolmas osa: Kuninga tagasitulek" 1998 (tlk Ene Aru), "Roverandom" 2003, "Lõpetamata lood" 2006 ning "Hurini lapsed" 2008. * Ülemuste seas on härrasmehed haruldased ja õigupoolest on haruldased isegi [[inimene|inimolevused]]. * ''Gentlemen are rare among the superiors, and even human beings rare indeed.'' ** Kirjas oma naisele Edithile sõjaväe treeninglaagrist 1915. aastal; ''cit. via'': John Garth, "Tolkien and the Great War", Boston: Houghton Mifflin, 2003, lk 94. * Ükskõik millisele mehele kõige kohatum [[töö]] ... on teiste meeste kamandamine. Selleks ei sobi isegi üks miljonist ja kõige vähem need, kes seda otsivad. * ''The most improper job of any man ... is bossing other men. Not one in a million is fit for it, and least of all those who seek the opportunity.'' ** Sõjaväekogemuse kohta; ''cit. via'': John Garth, "Tolkien and the Great War", Boston: Houghton Mifflin, 2003, lk 149. * Tegelikult olen ma kääbik (kõiges peale mõõtmete). Mulle meeldivad [[aed|aiad]], [[puu]]d ja mehhaniseerimata [[põld|põllud]]; ma suitsetan [[piip]]u ja mulle meeldib hea lihtne [[toit]] (külmutamata), kuid ma jälestan prantsuse kööki; mulle meeldivad mustrilised [[vest]]id ja praegusel tuhmil ajal ma isegi julgen neid kanda. Mulle meeldivad [[seen]]ed (metsikud), mul on väga lihtsakoeline huumorimeel (mida isegi mu kõige hindavamad kriitikud peavad väsitavaks), ma lähen vara [[voodi]]sse ja tõusen hilja (kui võimalik). Ma ei reisi kuigi palju. ** Kirjas Deborah Websterile, 25. oktoober 1958 * Ma ei kutsunud iial Edithit Luthieniks - kuid tema oli selle loo allikas, millest ajapikku sai "Silmarillioni" põhiosa. Selle mõte sündis esmakordselt pisikesel [[putk]]i täis metsavälul Roosis [[Yorkshire]]'is (kus ma 1917. aastal natuke aega juhtisin Humberi garnisoni väliposti ning ta sai minuga veidike koos elada). Noil päevil olid ta [[juuksed]] ronkmustad, ta [[nahk]] hele, ta [[silm]]ad säravamad kui neid eales näinud oled, ja ta oskas [[laul]]da - ja '''[[tants]]ida'''. Kuid lugu on kiskunud kiiva ja mina olen maha jäänud ja '''mina''' ei saa paluda karmi [surmajumala] Mandose ees. ** Humphrey Carpenter, Christopher Tolkien, (toim). "The Letters of J. R. R. Tolkien". London: George Allen & Unwin, 1981, kiri nr 340. ==Allikata== * Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga [[tagasihoidlikkus|tagasihoidliku]] ebajumala [[nina]] ei jää [[viiruk]]i [[magus]]ast [[lõhn]]ast päriselt puutumata. * ''... even the nose of a very modest idol ... cannot remain entirely untickled by the sweet smell of incense!'' ** Kirjas lugejale * Mul oli tunne, et olen leidnud [[veinikelder|veinikeldri]], mis on täis senitundmatute maitsetega suurepäraseid [[vein]]e. ** Soome rahvuseepose "[[Kalevala]]" kohta ==Tema kohta== * Ma olen rikkalikult täidetud karika põhjani joonud ja vaigistanud oma ammuse janu. Kui see ühtlaselt ülesmäge rühkiv hiilguse- ja hirmulugu kord hoo sisse saab, jõuab see kõrgustesse, mida mina narratiivses kunstis varem kohanud ei ole. ** [[C. S. Lewis]] kirjas Tolkienile, kommentaariks talle saadetud "Sõrmuste isanda" käsikirjale * Issi kirjutas selle hästi ammu ja luges seda Johnile, Michaelile ja mulle talvel õhtuti pärast teejoomist ette, aga lõpp oli hästi kohmakalt kirjutatud ja polnud üldse trükitud. Ta lõpetas selle eelmine aasta ära. ** 13-aastane [[Christopher Tolkien]] "Kääbiku" kohta jõuluvanale 1937. aastal == Välislingid == {{commons|John Ronald Reuel Tolkien}} {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Tolkien, J. R. R.}} [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] [[Kategooria:Suurbritannia kirjandusteadlased]] [[Kategooria:Suurbritannia luuletajad]] [[Kategooria:Suurbritannia tõlkijad]] [[Kategooria:Suurbritannia ulmekirjanikud]] [[Kategooria:Suurbritannia lastekirjanikud]] 4idb8vrlw28dbalxmthng914p87hc5r 0 13142 89068 88505 2022-08-06T10:45:39Z Ehitaja 2563 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: eemaldatud [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] wikitext text/x-wiki [[Pilt:Erik_Henningsen_-_Kamp_mod_Ilden_-_1904.png|pisi|Erik Henningsen, "Tuletõrjujad" (1904)]] [[Pilt:Tulekahju 020.jpg|pisi|[[Tulekahju]] kustutamine [[Tallinn]]as]] [[Pilt:2009 04 24 Nublu Vabaõhumuuseumi Pritsukuuris.jpg|pisi|Eesti Päästeameti maskott on tuletõrjekoer Nublu, kes oli varem [[Jaan Rannap]]i samanimelise raamatu peategelane ning nüüd teeb karjääri mõminaräpparina.]] '''Tuletõrje''' on organisatsioon, mille liikmed käivad [[kass]]e puu otsast alla toomas ja [[tulekahju]]sid kustutamas. Varem kutsuti neid ka pritsimeesteks. Tänapäeval tegelevad tuletõrjumisega päästeorganisatsioonid, millel on laiem ampluaa uppujate päästmisest puhkpillimuusikani. ==Proosa== * Meie külas oli pritsimeeste selts. Kõigil pritsimeestel olid ilusad kuldnööpidega kuued ja vaskkiivrid nagu vanaaegsete sõjameeste [[sõjakübar]]ad. Mõnel mehed oli puusa peal väike [[kirves]] ja kokkulapatud [[nöör]] üle õla; need olid ronijad. Teistel olid küll kirved, aga nööri ei olnud — need olid pumpajad. Vanemad mehed kuulusid korrapidajate komandosse; neil ei olnud kirveid ega [[kiiver|kiivreid]], nad pidid leppima punase äärega mütsiga ja pritsimehekuuega. (lk 43) * Kõige huvitavam oli siis, kui prits välja toodi. Siis sõideti suure mürinaga Laugaste tiigi juurde ja hakati pumpama. Mehed pressisid aga pumbata, kuna veejuga tõusis puude ladvust kõrgemale. Kui mehed hakkasid väsima, lubati meidki pumba juurde jõudu proovima. (lk 44) * Kord jõulu ajal sõitis kaupmees Peterburi ja tõi sealt pritsimeestele pillid — läikivad vaskpillid, trummi, vasktaldrikud, mis kokku lüües teevad -häält, ja mustast puust hõbenuppudega viled. Nüüd hakati pritsimeeste orkestrit asutama. Kogu küla oli ärevil ning erutatud, kes missuguse pilli saab. Orkestrijuhiks sai Looguse Peeter, kes oskas mitut pilli mängida ja oli kroonus olnud keisriproua: polgus muusikamees. (lk 44) ** [[Jüri Parijõgi]] "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981 * Oli juba päris pime, Väikevend ja Karlsson võtsid käest kinni ja astusid üle [[katus]]e tagasi Karlssoni [[maja]] juurde, mis seisis Väikevenna [[kodu]] kohal. Kui nad sinna jõudsid, kuulsid nad, et mööda tänavat tuleb valjusti tuututades [[tuletõrjeauto]]. :"Küll sa näed, et kuskil põleb," ütles Väikevend. "Tuletõrje on kohal." :"Mõtleks, kui see äkki on meie maja!" lausus Karlsson lootusrikkalt. "Siis pruugib neil ainult mulle öelda ja ma aitan neid, sest ma olen maailma parim tulekustutaja." :Nad nägid, et tuletõrjeauto peatus üsna nende all [[tänav]]al ja <!--//-->selle ümber kogunes hulk rahvast. Aga mingit tuld polnud kuskil märgata. Seevastu nägid nad korraga katuse poole tõusvat [[redel]]it, seesugust pikka lahtikäivat redelit, nagu tuletõrjel olemas on. :Nüüd muutus Väikevend mõtlikuks. :"Mõtle vaid ... mõtle ... kui nad äkki minu järele tulevad!" ütles ta. :Sest talle meenus [[sedel]], mille ta alla oma tuppa oli jätnud. Aeg oli nüüd juba üsna hiline. :"Aga miks siis ometi?" imestas Karlsson. "Ühelgi inimesel ei saa ju olla midagi selle vastu, kui sa oled natuke aega üleval katusel." :"Siiski, minu [[ema]]l saab olla midagi selle vastu," väitis Väikevend. "Tal on nii palju [[närv]]e, et midagi koledat!" :Väikevennal hakkas väga kahju emast, kui ta sellele mõtles, ja igatsus ema järele tükkis ligi. :"Muidugi võiksime natuke [[tembutamine|tembutada]] tuletõrjega," pakkus Karlsson. :Kuid Väikevend ei tahtnud enam tembutada. Ta seisis vaikselt paigal ja ootas redelit mööda lähenevat [[tuletõrjuja]]t. :"Nojah, eks ole minulgi paras aeg koju minna ja põhku pugeda. Me võtsime asja küll rahulikult ja kuigi palju ei tembutanud, aga mul oli hommikul igatahes oma kolm-nelikümmend kraadi [[palavik]]ku, seda ei maksa ometi unustada!" :Nende sõnadega keksis Karlsson üle katuse minema. :"Hei hopsti, Väikevend!" hüüdis ta. :"Hei hopsti, Karlsson," vastas Väikevend. :Ise aga ei pööranud ta pilku järjest lähemale jõudvalt tuletõrjujalt. :"Kuuled sa, Väikevend!" hüüdis Karlsson veel enne kui <!--//--> [[korsten|korstna]] taha kadus. "Ära sa tuletõrjele räägi, et ma siin olen. Sest ma olen maailma parim tulekustutaja, ja siis hakkavad nad muudkui mind appi kutsuma, niipea kui kuskil [[tuli]] lahti pääseb." :Nüüd oli tuletõrjuja üsna lähedal. :"Seisa paigal, nagu sa oled!" hüüdis ta Väikevennale. "Ära liigu paigast, ma tulen ja toon su alla." :See oli temast kena, arvas Väikevend, kuigi üsna tarbetu. Tema, Väikevend, oli ju terve pärastlõunase aja traavinud ja kõndinud mööda katuseid, küllap ta oleks võinud veel paar [[samm]]u teha. :"Kas minu ema saatis sind mulle järele?" küsis ta tuletõrjujalt, kelle süles ta mööda lahtikäivat redelit allapoole liikus. :"Mis sina siis arvad!" vastas tuletõrjuja. "Aga kuule... mulle paistis korra, nagu oleks seal katusel seisnud {{Sõrendus|kaks}} väikest [[poiss]]i..." :Väikevennale meenus, mis Karlsson oli öelnud, ning ta vastas tõsiselt: :"Ei, seal polnud peale minu ühtki teist {{Sõrendus|poissi}}." (lk 77-79) * [[Astrid Lindgren]], "Karlsson katuselt", tlk [[Vladimir Beekman]], 2008 * Ükski inimene ei tundnud poistele kaasa. [[Pealtvaata]]jaile paistis ainult imelikuna, et Prits ja Karla plehku ei pistnud. Isegi siis, kui [[kaarnad]] nad lõpuks rahule jätsid, kükitasid nad [[puu]] otsas edasi. :"Noh, eks ronige alla, [[kangelased]]!" hüüdis rahvas. :"Me ei saa!" hädaldas kingsepa Karla, ja rätsepa Prits ulgus: "Uu-uu, me oleme kinni jäänud! Me ei saa alla!" :Loo lõpp oli see, et tuletõrje pidi kohale tulema. Tuletõrjujad ajasid oma suure [[redel]]i püsti ning tõid mõlemad hädavaresed alla. Tõsi küll, see läks tuletõrjelgi korda ainuüksi seetõttu, et väike nõid nõidus Pritsu ja Karla parajal silmapilgul jälle puu küljest lahti. (lk 76) * [[Ottfried Preussler]], "Väike nõid", tlk [[Vladimir Beekman]], 1979 * "Sellega on ametlik osa läbi," lisas tuletõrje ülem südamlikult. :"Aga võib-olla saan ma veel kuidagi kasulik olla?" :"Minul oleks küll üks pisikene [[palve]]," hüüatas vanainimene käbedalt. "Kui te ehk kastaksite mu Alberti põhjalikult vooli<!--//-->kust üle! Albert on ennast [[mets]]as nii [[tolm]]useks püherdanud, et näeb välja rohkem [[hall]] kui [[valge]]." :"No see on ju [[tuletõrjuja]]te käes tühiasi," naeratas ülem. :Ta astus korraks auto juurde ja ütles midagi tuletõrjujatele. Kohe jooksid kaks tuletõrjujat [[voolik]]ut lahti kerides aeda. [[Kass]]ile suunati tugev veejuga ning mõne hetke pärast helkis ta karv puhtalt ja helevalgelt. :"Võimas," ütles Kingpool. :"Ongi Albert!" imestas Muhv. :"Kas jooksite oma kaaslastega ehk tassikese [[kakao]]d?" küsis vanainimene tuletõrje ülemalt. "Tänase tähtsa päeva puhul?" :"Suurima heameelega," ütles ülem ja tuletõrjujad ühinesid seltskonnaga. (lk 86-87) * [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", esimene raamat, 1984 * Samal ajal põles [[Ankh-Morpork]]is Narride gildi hoone. :See oli probleem, sest gildi tuletõrjebrigaad koosnes peamiselt [[kloun]]idest. :Ja s e e oli probleem sellepärast, et kui näidata klounile veeämbrit ja [[redel]]it, oskab ta reageerida ainult ühel viisil. Aastatepikkune väljaõpe nõuab oma ja võtab juhtimise üle. Käsklusi hakkab jagama punane [[nina]]. Kloun ise ei saa sinna midagi parata. * [[Terry Pratchett]], "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak, 2006, lk 11 ==Luule== <poem> Sest pole tolku mõnele, kas kõnele või sõnele - tihti tahaks päris käratada: tratatataa! Tratatataa! Kas seks, et sinusugust äratada, peaks põlema kõik ilmamaa? On mitmeid muresid, kuid on ka rohtu, mis abiks meil on kõrvaldamaks neid. Et hoida ära igasugust [[oht]]u, pea ikka meeles tõrjevahendeid! </poem> * [[Ain Kaalep]], "Pea korras tuletõrjevahendeid", rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 517 <poem> Kui pritsimeeste pasun kisendab, see kõikidele hirmu sisendab. </poem> * [[Joel Sang]], "Tuletõrjuja laul", rmt: "Loomariik", lk 38-39 <poem> Kõnnib [[komisjon]] õues ja rohul, laulab [[pihlakas]] isavint. Ühel mehel on nina [[nohu]]l, nägu [[lilla]] kui [[hüatsint]]. Tuletõrje neil ees ja taga, verev viirastub kõikjal kukk. Ah sa kurat! üks meestest pragab — talle jalgu jäänd pehkiv pukk. </poem> * [[Mats Traat]], "Järelevalve", rmt: "Septembrifuuga", 1980, lk 14 <poem> Ainult tuletõrje valvemeeskond ärkvel püsib, lõhub [[bridž]]i - [[ajaviide]] tõhus, kuni [[häirekell]] ei kutsu, kuni tarvis pole pritsi. </poem> * [[Hando Runnel]], "Vaikne öö", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 50 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Organisatsioonid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] do3utpjibh0tvqny44vafpkvf83l057 89069 89068 2022-08-06T10:45:45Z Ehitaja 2563 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: eemaldatud [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] wikitext text/x-wiki [[Pilt:Erik_Henningsen_-_Kamp_mod_Ilden_-_1904.png|pisi|Erik Henningsen, "Tuletõrjujad" (1904)]] [[Pilt:Tulekahju 020.jpg|pisi|[[Tulekahju]] kustutamine [[Tallinn]]as]] [[Pilt:2009 04 24 Nublu Vabaõhumuuseumi Pritsukuuris.jpg|pisi|Eesti Päästeameti maskott on tuletõrjekoer Nublu, kes oli varem [[Jaan Rannap]]i samanimelise raamatu peategelane ning nüüd teeb karjääri mõminaräpparina.]] '''Tuletõrje''' on organisatsioon, mille liikmed käivad [[kass]]e puu otsast alla toomas ja [[tulekahju]]sid kustutamas. Varem kutsuti neid ka pritsimeesteks. Tänapäeval tegelevad tuletõrjumisega päästeorganisatsioonid, millel on laiem ampluaa uppujate päästmisest puhkpillimuusikani. ==Proosa== * Meie külas oli pritsimeeste selts. Kõigil pritsimeestel olid ilusad kuldnööpidega kuued ja vaskkiivrid nagu vanaaegsete sõjameeste [[sõjakübar]]ad. Mõnel mehed oli puusa peal väike [[kirves]] ja kokkulapatud [[nöör]] üle õla; need olid ronijad. Teistel olid küll kirved, aga nööri ei olnud — need olid pumpajad. Vanemad mehed kuulusid korrapidajate komandosse; neil ei olnud kirveid ega [[kiiver|kiivreid]], nad pidid leppima punase äärega mütsiga ja pritsimehekuuega. (lk 43) * Kõige huvitavam oli siis, kui prits välja toodi. Siis sõideti suure mürinaga Laugaste tiigi juurde ja hakati pumpama. Mehed pressisid aga pumbata, kuna veejuga tõusis puude ladvust kõrgemale. Kui mehed hakkasid väsima, lubati meidki pumba juurde jõudu proovima. (lk 44) * Kord jõulu ajal sõitis kaupmees Peterburi ja tõi sealt pritsimeestele pillid — läikivad vaskpillid, trummi, vasktaldrikud, mis kokku lüües teevad -häält, ja mustast puust hõbenuppudega viled. Nüüd hakati pritsimeeste orkestrit asutama. Kogu küla oli ärevil ning erutatud, kes missuguse pilli saab. Orkestrijuhiks sai Looguse Peeter, kes oskas mitut pilli mängida ja oli kroonus olnud keisriproua: polgus muusikamees. (lk 44) ** [[Jüri Parijõgi]] "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981 * Oli juba päris pime, Väikevend ja Karlsson võtsid käest kinni ja astusid üle [[katus]]e tagasi Karlssoni [[maja]] juurde, mis seisis Väikevenna [[kodu]] kohal. Kui nad sinna jõudsid, kuulsid nad, et mööda tänavat tuleb valjusti tuututades [[tuletõrjeauto]]. :"Küll sa näed, et kuskil põleb," ütles Väikevend. "Tuletõrje on kohal." :"Mõtleks, kui see äkki on meie maja!" lausus Karlsson lootusrikkalt. "Siis pruugib neil ainult mulle öelda ja ma aitan neid, sest ma olen maailma parim tulekustutaja." :Nad nägid, et tuletõrjeauto peatus üsna nende all [[tänav]]al ja <!--//-->selle ümber kogunes hulk rahvast. Aga mingit tuld polnud kuskil märgata. Seevastu nägid nad korraga katuse poole tõusvat [[redel]]it, seesugust pikka lahtikäivat redelit, nagu tuletõrjel olemas on. :Nüüd muutus Väikevend mõtlikuks. :"Mõtle vaid ... mõtle ... kui nad äkki minu järele tulevad!" ütles ta. :Sest talle meenus [[sedel]], mille ta alla oma tuppa oli jätnud. Aeg oli nüüd juba üsna hiline. :"Aga miks siis ometi?" imestas Karlsson. "Ühelgi inimesel ei saa ju olla midagi selle vastu, kui sa oled natuke aega üleval katusel." :"Siiski, minu [[ema]]l saab olla midagi selle vastu," väitis Väikevend. "Tal on nii palju [[närv]]e, et midagi koledat!" :Väikevennal hakkas väga kahju emast, kui ta sellele mõtles, ja igatsus ema järele tükkis ligi. :"Muidugi võiksime natuke [[tembutamine|tembutada]] tuletõrjega," pakkus Karlsson. :Kuid Väikevend ei tahtnud enam tembutada. Ta seisis vaikselt paigal ja ootas redelit mööda lähenevat [[tuletõrjuja]]t. :"Nojah, eks ole minulgi paras aeg koju minna ja põhku pugeda. Me võtsime asja küll rahulikult ja kuigi palju ei tembutanud, aga mul oli hommikul igatahes oma kolm-nelikümmend kraadi [[palavik]]ku, seda ei maksa ometi unustada!" :Nende sõnadega keksis Karlsson üle katuse minema. :"Hei hopsti, Väikevend!" hüüdis ta. :"Hei hopsti, Karlsson," vastas Väikevend. :Ise aga ei pööranud ta pilku järjest lähemale jõudvalt tuletõrjujalt. :"Kuuled sa, Väikevend!" hüüdis Karlsson veel enne kui <!--//--> [[korsten|korstna]] taha kadus. "Ära sa tuletõrjele räägi, et ma siin olen. Sest ma olen maailma parim tulekustutaja, ja siis hakkavad nad muudkui mind appi kutsuma, niipea kui kuskil [[tuli]] lahti pääseb." :Nüüd oli tuletõrjuja üsna lähedal. :"Seisa paigal, nagu sa oled!" hüüdis ta Väikevennale. "Ära liigu paigast, ma tulen ja toon su alla." :See oli temast kena, arvas Väikevend, kuigi üsna tarbetu. Tema, Väikevend, oli ju terve pärastlõunase aja traavinud ja kõndinud mööda katuseid, küllap ta oleks võinud veel paar [[samm]]u teha. :"Kas minu ema saatis sind mulle järele?" küsis ta tuletõrjujalt, kelle süles ta mööda lahtikäivat redelit allapoole liikus. :"Mis sina siis arvad!" vastas tuletõrjuja. "Aga kuule... mulle paistis korra, nagu oleks seal katusel seisnud {{Sõrendus|kaks}} väikest [[poiss]]i..." :Väikevennale meenus, mis Karlsson oli öelnud, ning ta vastas tõsiselt: :"Ei, seal polnud peale minu ühtki teist {{Sõrendus|poissi}}." (lk 77-79) * [[Astrid Lindgren]], "Karlsson katuselt", tlk [[Vladimir Beekman]], 2008 * Ükski inimene ei tundnud poistele kaasa. [[Pealtvaata]]jaile paistis ainult imelikuna, et Prits ja Karla plehku ei pistnud. Isegi siis, kui [[kaarnad]] nad lõpuks rahule jätsid, kükitasid nad [[puu]] otsas edasi. :"Noh, eks ronige alla, [[kangelased]]!" hüüdis rahvas. :"Me ei saa!" hädaldas kingsepa Karla, ja rätsepa Prits ulgus: "Uu-uu, me oleme kinni jäänud! Me ei saa alla!" :Loo lõpp oli see, et tuletõrje pidi kohale tulema. Tuletõrjujad ajasid oma suure [[redel]]i püsti ning tõid mõlemad hädavaresed alla. Tõsi küll, see läks tuletõrjelgi korda ainuüksi seetõttu, et väike nõid nõidus Pritsu ja Karla parajal silmapilgul jälle puu küljest lahti. (lk 76) * [[Ottfried Preussler]], "Väike nõid", tlk [[Vladimir Beekman]], 1979 * "Sellega on ametlik osa läbi," lisas tuletõrje ülem südamlikult. :"Aga võib-olla saan ma veel kuidagi kasulik olla?" :"Minul oleks küll üks pisikene [[palve]]," hüüatas vanainimene käbedalt. "Kui te ehk kastaksite mu Alberti põhjalikult vooli<!--//-->kust üle! Albert on ennast [[mets]]as nii [[tolm]]useks püherdanud, et näeb välja rohkem [[hall]] kui [[valge]]." :"No see on ju [[tuletõrjuja]]te käes tühiasi," naeratas ülem. :Ta astus korraks auto juurde ja ütles midagi tuletõrjujatele. Kohe jooksid kaks tuletõrjujat [[voolik]]ut lahti kerides aeda. [[Kass]]ile suunati tugev veejuga ning mõne hetke pärast helkis ta karv puhtalt ja helevalgelt. :"Võimas," ütles Kingpool. :"Ongi Albert!" imestas Muhv. :"Kas jooksite oma kaaslastega ehk tassikese [[kakao]]d?" küsis vanainimene tuletõrje ülemalt. "Tänase tähtsa päeva puhul?" :"Suurima heameelega," ütles ülem ja tuletõrjujad ühinesid seltskonnaga. (lk 86-87) * [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", esimene raamat, 1984 * Samal ajal põles [[Ankh-Morpork]]is Narride gildi hoone. :See oli probleem, sest gildi tuletõrjebrigaad koosnes peamiselt [[kloun]]idest. :Ja s e e oli probleem sellepärast, et kui näidata klounile veeämbrit ja [[redel]]it, oskab ta reageerida ainult ühel viisil. Aastatepikkune väljaõpe nõuab oma ja võtab juhtimise üle. Käsklusi hakkab jagama punane [[nina]]. Kloun ise ei saa sinna midagi parata. * [[Terry Pratchett]], "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak, 2006, lk 11 ==Luule== <poem> Sest pole tolku mõnele, kas kõnele või sõnele - tihti tahaks päris käratada: tratatataa! Tratatataa! Kas seks, et sinusugust äratada, peaks põlema kõik ilmamaa? On mitmeid muresid, kuid on ka rohtu, mis abiks meil on kõrvaldamaks neid. Et hoida ära igasugust [[oht]]u, pea ikka meeles tõrjevahendeid! </poem> * [[Ain Kaalep]], "Pea korras tuletõrjevahendeid", rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 517 <poem> Kui pritsimeeste pasun kisendab, see kõikidele hirmu sisendab. </poem> * [[Joel Sang]], "Tuletõrjuja laul", rmt: "Loomariik", lk 38-39 <poem> Kõnnib [[komisjon]] õues ja rohul, laulab [[pihlakas]] isavint. Ühel mehel on nina [[nohu]]l, nägu [[lilla]] kui [[hüatsint]]. Tuletõrje neil ees ja taga, verev viirastub kõikjal kukk. Ah sa kurat! üks meestest pragab — talle jalgu jäänd pehkiv pukk. </poem> * [[Mats Traat]], "Järelevalve", rmt: "Septembrifuuga", 1980, lk 14 <poem> Ainult tuletõrje valvemeeskond ärkvel püsib, lõhub [[bridž]]i - [[ajaviide]] tõhus, kuni [[häirekell]] ei kutsu, kuni tarvis pole pritsi. </poem> * [[Hando Runnel]], "Vaikne öö", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 50 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Organisatsioonid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 7p3jvfofgcnx57ekv645bg5xvgp4yij 89070 89069 2022-08-06T10:45:51Z Ehitaja 2563 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: eemaldatud [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] wikitext text/x-wiki [[Pilt:Erik_Henningsen_-_Kamp_mod_Ilden_-_1904.png|pisi|Erik Henningsen, "Tuletõrjujad" (1904)]] [[Pilt:Tulekahju 020.jpg|pisi|[[Tulekahju]] kustutamine [[Tallinn]]as]] [[Pilt:2009 04 24 Nublu Vabaõhumuuseumi Pritsukuuris.jpg|pisi|Eesti Päästeameti maskott on tuletõrjekoer Nublu, kes oli varem [[Jaan Rannap]]i samanimelise raamatu peategelane ning nüüd teeb karjääri mõminaräpparina.]] '''Tuletõrje''' on organisatsioon, mille liikmed käivad [[kass]]e puu otsast alla toomas ja [[tulekahju]]sid kustutamas. Varem kutsuti neid ka pritsimeesteks. Tänapäeval tegelevad tuletõrjumisega päästeorganisatsioonid, millel on laiem ampluaa uppujate päästmisest puhkpillimuusikani. ==Proosa== * Meie külas oli pritsimeeste selts. Kõigil pritsimeestel olid ilusad kuldnööpidega kuued ja vaskkiivrid nagu vanaaegsete sõjameeste [[sõjakübar]]ad. Mõnel mehed oli puusa peal väike [[kirves]] ja kokkulapatud [[nöör]] üle õla; need olid ronijad. Teistel olid küll kirved, aga nööri ei olnud — need olid pumpajad. Vanemad mehed kuulusid korrapidajate komandosse; neil ei olnud kirveid ega [[kiiver|kiivreid]], nad pidid leppima punase äärega mütsiga ja pritsimehekuuega. (lk 43) * Kõige huvitavam oli siis, kui prits välja toodi. Siis sõideti suure mürinaga Laugaste tiigi juurde ja hakati pumpama. Mehed pressisid aga pumbata, kuna veejuga tõusis puude ladvust kõrgemale. Kui mehed hakkasid väsima, lubati meidki pumba juurde jõudu proovima. (lk 44) * Kord jõulu ajal sõitis kaupmees Peterburi ja tõi sealt pritsimeestele pillid — läikivad vaskpillid, trummi, vasktaldrikud, mis kokku lüües teevad -häält, ja mustast puust hõbenuppudega viled. Nüüd hakati pritsimeeste orkestrit asutama. Kogu küla oli ärevil ning erutatud, kes missuguse pilli saab. Orkestrijuhiks sai Looguse Peeter, kes oskas mitut pilli mängida ja oli kroonus olnud keisriproua: polgus muusikamees. (lk 44) ** [[Jüri Parijõgi]] "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981 * Oli juba päris pime, Väikevend ja Karlsson võtsid käest kinni ja astusid üle [[katus]]e tagasi Karlssoni [[maja]] juurde, mis seisis Väikevenna [[kodu]] kohal. Kui nad sinna jõudsid, kuulsid nad, et mööda tänavat tuleb valjusti tuututades [[tuletõrjeauto]]. :"Küll sa näed, et kuskil põleb," ütles Väikevend. "Tuletõrje on kohal." :"Mõtleks, kui see äkki on meie maja!" lausus Karlsson lootusrikkalt. "Siis pruugib neil ainult mulle öelda ja ma aitan neid, sest ma olen maailma parim tulekustutaja." :Nad nägid, et tuletõrjeauto peatus üsna nende all [[tänav]]al ja <!--//-->selle ümber kogunes hulk rahvast. Aga mingit tuld polnud kuskil märgata. Seevastu nägid nad korraga katuse poole tõusvat [[redel]]it, seesugust pikka lahtikäivat redelit, nagu tuletõrjel olemas on. :Nüüd muutus Väikevend mõtlikuks. :"Mõtle vaid ... mõtle ... kui nad äkki minu järele tulevad!" ütles ta. :Sest talle meenus [[sedel]], mille ta alla oma tuppa oli jätnud. Aeg oli nüüd juba üsna hiline. :"Aga miks siis ometi?" imestas Karlsson. "Ühelgi inimesel ei saa ju olla midagi selle vastu, kui sa oled natuke aega üleval katusel." :"Siiski, minu [[ema]]l saab olla midagi selle vastu," väitis Väikevend. "Tal on nii palju [[närv]]e, et midagi koledat!" :Väikevennal hakkas väga kahju emast, kui ta sellele mõtles, ja igatsus ema järele tükkis ligi. :"Muidugi võiksime natuke [[tembutamine|tembutada]] tuletõrjega," pakkus Karlsson. :Kuid Väikevend ei tahtnud enam tembutada. Ta seisis vaikselt paigal ja ootas redelit mööda lähenevat [[tuletõrjuja]]t. :"Nojah, eks ole minulgi paras aeg koju minna ja põhku pugeda. Me võtsime asja küll rahulikult ja kuigi palju ei tembutanud, aga mul oli hommikul igatahes oma kolm-nelikümmend kraadi [[palavik]]ku, seda ei maksa ometi unustada!" :Nende sõnadega keksis Karlsson üle katuse minema. :"Hei hopsti, Väikevend!" hüüdis ta. :"Hei hopsti, Karlsson," vastas Väikevend. :Ise aga ei pööranud ta pilku järjest lähemale jõudvalt tuletõrjujalt. :"Kuuled sa, Väikevend!" hüüdis Karlsson veel enne kui <!--//--> [[korsten|korstna]] taha kadus. "Ära sa tuletõrjele räägi, et ma siin olen. Sest ma olen maailma parim tulekustutaja, ja siis hakkavad nad muudkui mind appi kutsuma, niipea kui kuskil [[tuli]] lahti pääseb." :Nüüd oli tuletõrjuja üsna lähedal. :"Seisa paigal, nagu sa oled!" hüüdis ta Väikevennale. "Ära liigu paigast, ma tulen ja toon su alla." :See oli temast kena, arvas Väikevend, kuigi üsna tarbetu. Tema, Väikevend, oli ju terve pärastlõunase aja traavinud ja kõndinud mööda katuseid, küllap ta oleks võinud veel paar [[samm]]u teha. :"Kas minu ema saatis sind mulle järele?" küsis ta tuletõrjujalt, kelle süles ta mööda lahtikäivat redelit allapoole liikus. :"Mis sina siis arvad!" vastas tuletõrjuja. "Aga kuule... mulle paistis korra, nagu oleks seal katusel seisnud {{Sõrendus|kaks}} väikest [[poiss]]i..." :Väikevennale meenus, mis Karlsson oli öelnud, ning ta vastas tõsiselt: :"Ei, seal polnud peale minu ühtki teist {{Sõrendus|poissi}}." (lk 77-79) * [[Astrid Lindgren]], "Karlsson katuselt", tlk [[Vladimir Beekman]], 2008 * Ükski inimene ei tundnud poistele kaasa. [[Pealtvaata]]jaile paistis ainult imelikuna, et Prits ja Karla plehku ei pistnud. Isegi siis, kui [[kaarnad]] nad lõpuks rahule jätsid, kükitasid nad [[puu]] otsas edasi. :"Noh, eks ronige alla, [[kangelased]]!" hüüdis rahvas. :"Me ei saa!" hädaldas kingsepa Karla, ja rätsepa Prits ulgus: "Uu-uu, me oleme kinni jäänud! Me ei saa alla!" :Loo lõpp oli see, et tuletõrje pidi kohale tulema. Tuletõrjujad ajasid oma suure [[redel]]i püsti ning tõid mõlemad hädavaresed alla. Tõsi küll, see läks tuletõrjelgi korda ainuüksi seetõttu, et väike nõid nõidus Pritsu ja Karla parajal silmapilgul jälle puu küljest lahti. (lk 76) * [[Ottfried Preussler]], "Väike nõid", tlk [[Vladimir Beekman]], 1979 * "Sellega on ametlik osa läbi," lisas tuletõrje ülem südamlikult. :"Aga võib-olla saan ma veel kuidagi kasulik olla?" :"Minul oleks küll üks pisikene [[palve]]," hüüatas vanainimene käbedalt. "Kui te ehk kastaksite mu Alberti põhjalikult vooli<!--//-->kust üle! Albert on ennast [[mets]]as nii [[tolm]]useks püherdanud, et näeb välja rohkem [[hall]] kui [[valge]]." :"No see on ju [[tuletõrjuja]]te käes tühiasi," naeratas ülem. :Ta astus korraks auto juurde ja ütles midagi tuletõrjujatele. Kohe jooksid kaks tuletõrjujat [[voolik]]ut lahti kerides aeda. [[Kass]]ile suunati tugev veejuga ning mõne hetke pärast helkis ta karv puhtalt ja helevalgelt. :"Võimas," ütles Kingpool. :"Ongi Albert!" imestas Muhv. :"Kas jooksite oma kaaslastega ehk tassikese [[kakao]]d?" küsis vanainimene tuletõrje ülemalt. "Tänase tähtsa päeva puhul?" :"Suurima heameelega," ütles ülem ja tuletõrjujad ühinesid seltskonnaga. (lk 86-87) * [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", esimene raamat, 1984 * Samal ajal põles [[Ankh-Morpork]]is Narride gildi hoone. :See oli probleem, sest gildi tuletõrjebrigaad koosnes peamiselt [[kloun]]idest. :Ja s e e oli probleem sellepärast, et kui näidata klounile veeämbrit ja [[redel]]it, oskab ta reageerida ainult ühel viisil. Aastatepikkune väljaõpe nõuab oma ja võtab juhtimise üle. Käsklusi hakkab jagama punane [[nina]]. Kloun ise ei saa sinna midagi parata. * [[Terry Pratchett]], "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak, 2006, lk 11 ==Luule== <poem> Sest pole tolku mõnele, kas kõnele või sõnele - tihti tahaks päris käratada: tratatataa! Tratatataa! Kas seks, et sinusugust äratada, peaks põlema kõik ilmamaa? On mitmeid muresid, kuid on ka rohtu, mis abiks meil on kõrvaldamaks neid. Et hoida ära igasugust [[oht]]u, pea ikka meeles tõrjevahendeid! </poem> * [[Ain Kaalep]], "Pea korras tuletõrjevahendeid", rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 517 <poem> Kui pritsimeeste pasun kisendab, see kõikidele hirmu sisendab. </poem> * [[Joel Sang]], "Tuletõrjuja laul", rmt: "Loomariik", lk 38-39 <poem> Kõnnib [[komisjon]] õues ja rohul, laulab [[pihlakas]] isavint. Ühel mehel on nina [[nohu]]l, nägu [[lilla]] kui [[hüatsint]]. Tuletõrje neil ees ja taga, verev viirastub kõikjal kukk. Ah sa kurat! üks meestest pragab — talle jalgu jäänd pehkiv pukk. </poem> * [[Mats Traat]], "Järelevalve", rmt: "Septembrifuuga", 1980, lk 14 <poem> Ainult tuletõrje valvemeeskond ärkvel püsib, lõhub [[bridž]]i - [[ajaviide]] tõhus, kuni [[häirekell]] ei kutsu, kuni tarvis pole pritsi. </poem> * [[Hando Runnel]], "Vaikne öö", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 50 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Organisatsioonid]] j0xehc6qabzl1drpqnfx2eousegdalk 0 15717 89072 75704 2022-08-06T10:51:08Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki '''Kathryn Marie Lette''' (sündinud 11. novembril 1958 Sydneys Uus-Lõuna-Walesis, [[Austraalia]]s) on Austraalia-Briti kirjanik. =="Hullud lehmad"== Tsitaadid väljaandest: Kathy Lette, "Hullud lehmad", tlk Sigrid Fialka, 2000. * "Emake Loodus on üks närune, ihne mõrd," pomises Madeline oma hiiglaslikku hügieenilist sidet kohendades, vinnas siis oma lapsu­kese kõhule ning komberdas valuliselt "Harrodsisse", et oma sünnitus­järgse kõhukinnisuse leevendamiseks kuivatatud ploome osta. "Tõeline leedi Macbeth menstruaalsündroomi ja Kalašnikoviga." :Selle lossitaolise kuplitega taevastatud uhkeldise marmorpõrandaga fuajees, mis on Londoni turistidele sama ligitõmbav kui moslemitele Meka, heitis Maddy pilgu peeglisse. Sealt põrnitses talle otsa tulnukas planeedilt Fuih. Ta moonutatud keha immitses välja lillelisest dressist, mille ostmist ta isegi ei mäletanud. (lk 9) * Võpatades ja pisikesi samme võttes kirus Maddy sisimas kõiki neid õndsalikke maale madonnast ja lapsest. Ühelgi neist ei karju Maarja agoonias, mille põhjuseks krambid, katkised rinnanibud, rinnanäärmepõletik, kõhukinnisus, hemorroidid - ehk "pepumarjad", nagu ta sõber Gillian neid väga omapäraselt nimetas -, juuste väljalangemine, ham­maste lagunemine või halvavad kontraktsioonid, mida lapse imetamine esile kutsus. Seda Maddy just silmas pidaski, kutsudes Emakest Loo­dust näruseks, tõredaks ja kuradi kahepalgeliseks. Just. Jumal naeris pihku, kui ta naise lõi. (lk 10) * Kassa juures lookles ostjatest boamadu. Maddy liitus selle sabapoolse <!--//-->otsaga ning kergitas parajasti oma emaduspesu värvlit (oli see alles vaade - aluspüksid, milles oleks võinud uuestisünni sekti kokkutule­kuid pidada), kui tajus millegi tilkumist oma jalalabale. Ta vaatas kaht­lustavalt keraamilises laes rippuvaid hanetopiseid ja kägistamisraudades tetresid. Kulus terve minut, enne kui ta taipas, et süüdlane oli tema oma rind. Märg sõõr immutas tema särgiriiet, millest purskus joana välja väike piimageiser. Inimesed heitsid talle piinlikkusest tulvil pilke. Ta oli nagu mõni "Manaja" filmist jalga lasknud tegelane. Iga minut võis juhtuda, et ta pea teeb 360-kraadise lubjalögase pöörde. :"Mm... Mul pole see nõudluse ja pakkumise asi veel päris käpas," selgitas ta mannetult peenetriibulistes ülikondades meestele, kes oma kurgud puhtaks köhatasid ning, külg ees, temast eemale, teistesse järjekordadesse liikusid. (lk 10-11) * Ühe käega Jacki tillukest pead kaitstes ja teisega hoope jagades võitles Maddy endale teed väljapääsu suunas. Ta jõudis lõõtsutades fuajeesse, laskus laigulisest marmorist trepiastmetele istuma, kiristas hambaid ning andis oma hella rinnanibu Jacki elektrilist pliiatsiteritajat meenutavasse haardesse. :"{{Sõrendus|Madam}}!" Uksehoidja tagurpidi küürimisharjade taolised pagunid <!--//-->lausa värisesid nördimusest. ""Harrodsis" kehtivad ranged riietusstandardid." :Maddy oli rinnaga toitmisest tülpinud. Äkki nägi ta end uksehoidja silmade läbi: oma piimaplekkide ja halli emadusrinnahoidjaga, mis oli esteetiliselt umbes sama nauditav kui ortopeedilised jalanõud. "See ongi laktatsiooni juures kõige hullem," naeratas ta vabandavalt, "et see laas­tab totaalselt inimese riietumistaju." :Uksehoidja vaatas teda loiu ilmetu näoga. "Ranged riietumisnormid käivad riiete kandmise kohta. Lähim klosett asub esimesel korru­sel." :"Lähimas klosetis küsitakse üks nael ühe kasutamiskorra kohta. Pea­legi," lisas ta, "kas teie oleksite nõus tualettruumis sööma?" :Uksehoidja krigistas oma atavistlikke lõualuid. "Kaupluse eeskirjad ei luba neid küsimuse alla seada." (lk 11-12) * Maddyl oli palju omadusi; ta oli sama peenetundeline kui kõrgelt kukkuv klaver, kultuurselt sama tahutud kui, ütleme, fekaalid kokteiliklaasis - kuid ta oli ühtlasi ka sama soe ja loomulik ja siiras kui päevitaja päikese poole pööratud taguots Bondi rannal. Seda nad ju ometi taipa­vad? (lk 14) * Maddy oli pärast sünnitamist sarkastilisemaks muutunud; sellest ajast alates, mil ta kutti­dest oli loobunud. Kui armastus on uimasti, siis võis Madeline WoIfe'i varem vabalt narkomaaniks pidada. Äga nüüd enam mitte. Mis mees­tesse puutus, siis tema oli oma poe kinni pannud. Talle meeldis ta uus, sitke isiksus. Nagu ta lühikeseks kärbitud soeng, nii sobis mingil moel talle ka see. (lk 14) * [Politseiseersant Maddyle:] "Kas te taipate, et teie keeldumine antud olukorras omapoolset tea­vet jagada võib anda ajendi vabadusekaotuse rakendamiseks? Mida te sellest arvate?" :"Ma arvan, et te peaksite selle lause arreteerima ja eluks ajaks istuma panema." (lk 17) * Maddy sõnaaherus saavutas seda, et ta varsti ülekuulamisruumi juhatati. Ta istus laua taha ning koondas oma tähelepanu tema jalgade juures põrandal vedelevasse pooleldi söödud kebabi·torgatud sigaretikonile. Iga koputus uksele teadustas üha tähtsama ja tähtsama polit­seiniku ilmumist. See meenutas talle vene matrjoškasid, mida suuruse järjekorras üksteise sisse saab seada. Neist kõige suurem istus Maddy vastas, sigaretisuitsu dirižaabel pea kohal hõljumas. Riietatud taolisesse tumedasse ülikonda, mida kantakse kellegi surma puhul, higilaikudega särgi kaenlaalustes ja polüesterlipsuga polnud tal vajagi suud avada, et Maddy näeks teda sellena, kes ta oli - hunt, ja seda hundi nahas. (lk 18) * Maddy põrnitses seersant Slynne'i pilusilmil. Tema oli seda sorti mees, et kui su lennuk Andides alla kukuks ning oleks piisa­valt toiduportsjone ja päastekopterit oleks juba märgatud, siis tema sööks {{Sõrendus|ikkagi}} ära. (lk 19) * Maddy oleks peaaegu kõva häälega naerma hakanud. Ainus koht, kus tema oli "istunud", oli baarileti taga õlleklaase tühjendades. Kõige ebaausamad asjad, mida ta eales oli teinud, oli püülimata jahust toi­tude retseptide kirjaahela katkestamine; tema poolt müksatud auto kojamehe vahele kirjakese panemata jätmine; Marks & Spenceri valmistoidu serveerimine omaküpsetatu pähe. Ta oli patoloogiliselt aus, noh, kui välja arvata see kord, mil ta riietumiskabiini Alexiga seksimiseks oli kasutanud. Kuid neil oli toetuspinda vaja läinud. Maddy oli seda tüüpi, kes tundis end süüdlasena juba siis, kui kandis tagurpidi nokkmütsi, millele oli tikitud mõne Ameerika linna nimi, kus ta käinud polnud. Isegi "Monopoli" mängides ei olnud ta kunagi tõmmanud vanglakaarti. (lk 20) * Maddy ei uskunud, et politsei hindaks eriti kõrgelt kirjeldust sellest, kuidas Alexi ülemäärane intellektuaalsus teda võlus. Ta oli esimene mees, keda Maddy oli koha­nud, kes võis "Nessun Dormat" kuulata ja mitte mõelda jalgpalli karikavõistlustele. Ta mitte ainult ei tundnud kõiki Mozarti teoseid ega omanud kuut kraadi bioloogias, vaid ta luges igal aastal läbi kõik Bookeri auhinnale kandideerivad raamatud. Maddy jaoks, kes viie­teistaastaselt kooliga lõpule oli jõudnud, oli see kõik üsna muljetaval­dav. Ainuke eksam, mille tema ise oli läbinud, oli laimukampaaniast üleolek. :Jah, see oli olnud armastus esimesest pilgust. Ent seejärel oli Maddy heitnud veel teisegi pilgu. Tundus, justkui oleks ta oma südamel kand­nud silti "Hädaohu korral purusta". Hädaoht ise seisnes selles, et nii­pea, kui ta üle poole maakera oli jõudnud rikošettida, et Alexiga koos olla, avastas ta mehe abielus ja kaksikute isa olevat; ning selles, et nii­pea, kui ta nende suhte lõpetas, avastas ta enda raseda olevat. (lk 21) * Tegelikult olid lood sedasi, et Maddy oli küll armastusele "ei" öelnud... aga see polnud teda kuulda võtnud. (lk 22) * Kõigepealt sisenes ruumi kõht. See nägi välja nagu raseduse viimasel kolmandikul - ühe mehe puhul mitte just ilus pilt. Nägu, mis sellele järgnes, omaks raudselt õigust rahvusliku katastroofiabi saamiseks. Puuviljakärbse vastseid meenutava jume kohal oli tutt pruuniks värvi­tud juukseid, mis tuletasid meelde dekaadi või paar surnud olnud jakki. Silmanähtavalt vastikust tundes tõmbus Maddy hapukapsalise kehalõhna ees tagasi. Rupert Montgomery Peregrine haaras ta käe enne, kui ta seda takistada oleks jõudnud. (lk 23) * [R. M. Peregrine:] "Ainuke asi, mis üht Londoni politseikohtunikku ennast liigutama sunnib, mu kallis, on tema isiklik soolestik." (lk 24) * Mis Maddy ta koomast äratas, oli baklažaanivärvi nälkja nägemine, mis oma pea advokaadi pükstest välja oli pistnud. See lebas mehe peo­pesal. Rääkides silitas ta seda äraolevalt, justkui oleks tegu perekonna lemmikloomaga. See ei või ometi tõeliselt juhtuda! Kui Maddy viimasel ajal elatud elu oleks kasutatud auto, siis mitte keegi seda päris kind­lasti kohe ei ostaks. :Nüüd, mil ta Maddy tähelepanu oli endale tõmmanud, jõudis Peregrine oma jutu maotu ivani. "Ükski kohtunik ei lase sind kauts­joni vastu vabaks, kui sul käendajat pole. Nii, mina võin leida kellegi auväärse isiku, kes vannub, et on sind terve elu tundnud ning kes pakub tagatiseks kümme tuhat naela. Selle teenuse vastutasuks tahaks iga naine loomulikult veidike tänu avaldada..." (lk 25) * Tema nina, suud ja kõrvu uuris musta, biitliparuka taolise soengu, sinise lauvärvi, beežide põlvikute ning kaelast algava ja naba juures lõppeva rinnaga vangivalvur. :"Võta oma riided maha ja tee üks tiir." :"Kuule," kostis Maddy tehtud lõbususega, ise aluspükstest välja astudes, "kas sa mulle õhtusööki ei kavatsegi enne välja teha?" Ta keeru­tas end kuulekalt, ängistus sisikonda närimas. "Milline see emade ja laste üksus on? See tähendab, see pole nii hull kui päris vangla... või on?" Ta sai varsti teadlikuks sellest, et Tema Kuningliku Kõrguse vanglates on rekordarv Mensa-klubist väljaheidetud jätiseid. Neid kut­sutakse vanglaametnikeks. :"Ütleme nii," turtsatas Mensa-klubisse mittepääsenu, "et eile õhtul mängisid kinniistujad jalgpalli märja mähkmega... mis oli {{Sõrendus|endiselt lapse küljes}}." (lk 27) * Siis vaatas arst ta läbi, et näha, kas tal on enesetapumõtteid või mitte. (Antud olukorras oleks aja kokkuhoiu mõttes tulnud vaadata, <!--//-->kellel neid ei olnud. Selleks ajaks oli Maddy tuju nii tume,et läbi selle oleks võinud rahulikult päikesevarjutust vaadata.) (lk 27-28) * "Mina ei tahtndki teist last," siristas nende vastas istuv teismeline, ise HP kastmepudeli põhja tagudes. "Tammy isa lubas, et tuleb ainult natuke maad sisse. Mis su põnni nimi on?" :"Jack." :"Meesterahvas," kurtis noor naine rõõmsameelselt. "Siiski, teda ei saa ju selles süüdistada." (lk 28) * Maddy varustati pruuni paberkotiga, mis sisaldas hambapastat, kammi ja hoolitsevalt kuninganna initsiaalidega monogrammitud seebitükki, ning juhatati seejärel tema uue kodu ukseni — niivõrd väikesesse kongi, et tal oli peaaegu võimatu ümber pöörata ilma iseendaga seksi harrastamata. Seal oli häll lapse jaoks ja kitsas raudvoodi tema tarvis. Kitsaste laudadega kaetud aken - Maddyl tuli voodile ronida ja kramp­likult kaela painutada, et sellest välja näha - pakkus veetlevat vaate­pilti vanglamüürile, millel turritas okastraadist siilisoeng. Sisedisain koosnes ämbrist, küürimisharjast, hallist kulunud linoleumist ja õhu­kestest lubjatud seintest. (lk 29) * [Edwina Phelps:] "Me kõik igatseme oma sisemise lapsega kontakti saavutada." :Maddy võpatas. "Mmm ... seda nimetatakse raseduseks. Ja mul juba on temaga kontakt." Osutades oma vingerdavast ussikesest poja poole, tegi Maddy kohmaka liigutuse Jacki siputuspükste trukkide kallal. (lk 30) * Maddy teadis, et on emotsionaalse kuristiku äärel. Mida ta ei tead­nud, oli see, et varsti teeb ta suure hüppe ettepoole. (lk 33) * Giilian, kes sünges ümbruses märkimisväärselt särav välja nägi, naaldus oma toolil tahapoole, et lasta külastamisruumis viibivatel meestel heita külluslik pilk tema õhukestes sukkades jalgadele. Tema disainerkostüümitud sisenemine ja keskkooiilik käitumine olid vangide alam­kihi hulka kuuluvate, ajamata habemetega meessõprade kollektsioonis põhjustanud kaunikese sensatsiooni. End ilma suusamaskita poolalasti <!--//-->tundes vajusid nad röötsakile üle täis tuhatooside, jõllitades Gilliani poolnäljutatud hurdakoera apla pilguga. (lk 34-35) * [Maddy:] "Gill, siin on tegu väikese titega. Väikese vangis oleva titega. Hambahaldjas peab kuriteo sooritama, et tema padja alla kaksküm­mend penni jätta. Tema teadmised põhivärvidest saavad piirduma hal­liga..." (lk 36) * Jack, kes oli oma kääbus­likke käsi lehvitanud, muutus veelgi ärritunumaks. Maddy tõstis ta sülle. Laps haakis ennast meriroosi imivõimega ta rinnanibu külge. Tema pisuke käsi silitas Maddy rinda - sulgkerged, pehmed, väikesed liigu­tused, mis Maddyt lausa uskumatult lohutasid. Uni hiilis tallegi ligi. Keskkütte põksumine, häältesumin ja ta libises peagi Gilliani sõnadevahu alla - puha suhkur ja õhk. Hoop sääreluu vastu virgutas ta kohe­selt. :"Üldjuhul," andis Gilliani tõre hääl karatelööke, "eelistan ma mitte üles ajada oma sõpra, kes on minu jutu ajal magama jäänud, aga on aeg minna..." :"Vabandust," Maddy haigutas. "Mingil põhjusel on Jack ainuke olend terve vangla peale, kes arvab, et meid ei aeta piisavalt vara üles. Kell kolm öösel ja - hei! - pidutsegem!" (lk 37) * "Kullake," ütles Giilian haruldase osavõtlikkusespasmi ajel, "vaata asja heast küljest. Naistevanglas vähemalt ei jäeta prill-lauda kunagi üles." (lk 38) * Taevas muutus heledamaks, kibeda sapi kollaseks ning leidis Maddy oma kambri pisikese kraanikausi kohai kummargil rindadele kuumi flanellrätikuid asetamas. Selle hetkeni oli Maddy uskunud, et ainult lava­kunstnikud suudavad endast mahlu välja pigistada. Aga ei. Mitte lihtsad nired, vaid terved piima-Niilused vulisesid kraanist alla. Iga heli kutsus esile ta piimajooksu — kauged autosignaalid, raadiokellad, veekannud, teiste laste nutt. Ta oleks võinud avada isikliku meierei. (lk 39) * Vangla, nagu Maddy avastas, oli täis paranevaid inimesi. Paranemas narkotsist, barbituraatidest, lahustitest, ebaõnnestunud abieludest. Kinnipeetavad kelkisid oma kuulumisega Anonüümsete Nümfomaanide, Anonüümsete Koogi-hoolikute, Anonüümsete Meeste, Anonüümsete Anonüümsete ridadesse. (lk 40) * [Edwina Phelps:] "See, milleks kunagi oli vaja vaid üht naist, üht meest, üht voodit ja Raveli "Bolerot", on praeguseks paljude paaride jaoks bürokraatlikuks luupainajaks muutunud. Tsiviliseeritud maailmas on kümme miljonit lastetut naist.Vaatamata sellele langeb adopteerimiseks pakutavate laste arv. Kas sa suudad endale ette kujutada järgmisesse generatsiooni oma panust anda ihkavate paaride valu?" Ta otsis oma varrukast paberräti ja nuuskas delikaatselt nina. "See on südantlõhestav." (lk 41) * Peregrine naeris ülemääraselt, patsutades oma massiivseid reisi. End heidutada laskmata kattis ta Maddy käe enda omaga. "Nii, ma olen alati arvanud, et suuseks on võrratu kurameerimisgambiit." Ja tema aadamaõun jojotas erutusest üles-alla. :Maddy rabas oma käe ära. "Miks sa selline oled?" Kuid ta teadis, miks. Vaatamata kõigile oma armastusavaldustele polnud Alexki midagi enamat kui seksijanus peenis, mis ei allu enam kontrollkeskusele. "Kas <!--//-->sulle ei meeldiks vahetevahel seksida kellegagi, kes sind hiljem kohtusse ei kaebaks?" :"Oma klientide seksuaalsel ärakasutamisel on see eelis, et see ei nõua enamat kui viitteist minutit mu päevast, jättes mulle ohtralt aega, mida pillata minu elu tõelise armastuse peale - Trühvlikese-nimelisele birma kassipojale." (lk 43-44) * [Gillian:] "Katoliiklik kasvatus, mu kallis, on elu lõpuni meelde jääv ekskursioon süütunde radadel." (lk 45) * Beebi käed jõnksatasid ta näost mööda. Ta ei paistnud taipavat, et need on ta keha külge kinnitatud. Vahelduva lõbustatuse ja ärritatusega jälgis ta oma sõrmi mööda lendamas, justkui oleksid need artis­tid Moskva Tsirkusest... Mis siis ikka, mõlgutas Giilian mõtteid, Jack polnud mitte esimene tema tuttavatest meesterahvastest, kes suutis omaenda anatoomiliste osadega endal meelt lahutada. (lk 45) * Elus polnud just palju asju, mida maiseid hüvesid armastav preili Cassells proovinud poleks olnud. Ta oli koos Richard Bransoniga sõit­nud kuumaõhupalliga. Ta oli olnud Glydnebourne'is suurema hulga kroonitud peadega, kui terves õukonnas oli korgisid. Ta oli Concorde'il liitunud Miilikõrguste Klubiga (mees ei kuulunud meeskonda, ta oli uus ja asi ei toimunud kempsus]. Ta oli lamanud erajahtidel, Pariisi hotellisvlitides ning Hollywoodi ilukirurgide nugade all. :Ent töö oli talle tundmatu fenomen. (lk 46) * Nii kogemusteta, kui ta ka oli, aimas Giilian, et tund aega tööinter­vjuule hiljaks jääda pole ehk kõige parem viis oma loodetavale tööand­jale muljet avaldada. See polnud tema süü. Vaatamata tema lõbusta­miseks täispuhutud kondoomiõhupallidele oli Jack terve öö ulgunud. Kui ta lõpuks magama {{Sõrendus|jäi}}, sai temast kapriisne raadiokell, mis ette­arvamatult käima läks ning mis staatiliselt pikklainele häälestatud oli. Aga kui Gillian äratamist {{Sõrendus|vajas}}, magas Jack selle lihtsalt maha. Sestap ka ta erutatud saabumine "Ronald La Roux' Kaunite Kunstide" künni­sele. Mööda sillutist liikus teosammul jäätiseauto, millest kostev siirupine muusika valgus tänavale. "Kuula," anus Gillian meeleheitlikult oma väikest virisevat hooldealust, "siin mängitakse sinu laulu!" :Gillian oli parasjagu keset oma etteastet abstraktsete dihhotoomiate depersonaliseeritud nägemuste teemal, kui vankrisse pistetud jäätisetuutu oma vesise pinna jalge alt kaotas ning aegluubis primitiivse (ent hinnalipikul olevate nullide arvu järgi hinnates mitte just eriti naiivse) fovistliku impressionisti teosele libises. :"Põnn armastab kunsti," pursatas oma menstruatsioonieelse pinge, närvivapustuse ja masendusperioodi veerel olev Gillian. "Tema esimesed sõnad olid "mamma" ja "dada"," lisas ta haletsusväärselt, ning lahkus seejärel enne, kui Ronald La Roux'l oleks tekkinud kiusatus Jacki tema kõige algelisemateks geomeetrilisteks vormideks tükeldada. (lk 47) * Gillian ei suutnud uskuda, et tited nii tihti roojata võivad. "Sa oled meesterahvas," hädaldas ta oma homo sapiensi-raasukesele, kui neid kauplusest välja oli visatud. "Sa peaksid mõne "Spordilehe" numbriga tundideks käimlasse kaduma. Kas sa siis {{Sõrendus|mitte}} midagi ei tea?» (lk 48) * Gillian tundis, et aastatepikkune Pariisi moešõudel käimine oli and­nud talle küllaldase pagasi "Harpers Bizarre'i" moetoimetaja töö jaoks. Ainus, mida oli vaja teha, oli kirjeldada kõike imepärase, hämmastava või fantastilisena. See tähendas ainult seda, et viimase viie mikrosekundi jooksul polnud sa mitte midagi taolist näinud. (lk 48) * Veidi hiljem samal päeval tegi Gillian investeeringu, ostes mänguaia, ning vangistas beebi ilma kohut pidamata. Nagu ema, nõnda ka poeg, mõtles ta haledalt. "Helista pealegi Amnesty Internationali. Mind see ei kõiguta." Ta riputab aiale sildi - "ETTEVAATUST! Näppude toppi­mine pulkade vahele omal riisikol." Ta heitis lapse suhu pudeli. "Joo!" nõudis ta. Siis esitas Gillian oma versiooni Aafrikas nälgivate miljonite reklaamkõnest: "Kas sa ka tead, et {{Sõrendus|Knightsbridge'is on toitu­mishäiretega lapsi}}!" Alles siis torkas talle pähe, et ta puhub juttu alaealisega. :Suurt džinntoonikut välja kallates püüdis Gillian end veenda sellelt psühholoogiliselt aknalaualt, kuhu Maddy ta tõuganud oli, alla tulema. Selles nurjudes asetas ta oma hennatatud pea kätele ja imes tusaselt plastist rõngaslutti. (lk 50) * Gillian heitis bumerangina tagasi võrdväärselt arvustava pilgu. "Või veel parem, kuula." Ta kutsus Maddyt viipega. :Maddy kükitas tema kõrvale põrandale. "Mida?" :"Kas sa kuuled seda müra?" :"Mis müra?" :"Seda tiksuvat heli? See on minu [[bioloogiline kell]]." :Maddy kehitas õlgu. "Osta endale digitaalne." (lk 148) * Gilliani nägu vajus kokku. "Ma hakkan vanaks jääma, Maddy." :"Jumal, kes ei hakkaks? Kas mäletad, kui "tsipa karune" tähendas öist prassingut tätoveeritud rokitähega? Nüüd käib see aga ühe neetud salatilehe kohta!" :"Ma panen endale {{Sõrendus|kelluga}} meiki peale." :"Gillian, sa oled ainult kolmkümmend kuus." :"Jah, {{Sõrendus|inim}}aastates. Üksiku, lasteta naisterahva aastates teeb see umbes kaheksakümmend kuus! Varsti olen ma teksade kandmiseks liiga vana. Võib-olla ma juba {{Sõrendus|olengi}} teksade kandmiseks liiga vana. Võib-olla käivad inimesed must tänaval mööda ja sosistavad: "Kui hale..."." (lk 148) * "Pealegi ei taha ma lihtsalt iga last." Ta silmad liikusid tuba mööda ringi. "Ma tahan Jacki." :Irvitus Maddy näol kivistus. :"Ta on parim seltskond, mis mul kunagi on olnud," jätkas Gillian siiralt. "Ja sa räägid naisega, kes omal ajal Bryan Ferryga kohtamas käis." :Jack sekundeeris tema tundeavaldusi valju gaasipahvakut välja lastes. Gillian manas näole enesega rahul oleva naeratuse. "Ma ei teadnud, et olen võimeline armuma. Ja nüüd järsku see lausa pulbitseb minus." :Maddy suu tõmbus krampi. "Mina olen ta ema. Sa ei suuda teda iialgi niiviisi armastada nagu mina." :Gillian vaatas Maddyle rahulikult otsa. "Kui tal nohu oli, imesin ma ta nina oma suuga puhtaks." :Maddy silmad läksid pungi. "Sul pole last vaja, Gillian, sul on vaja psühhiaatrit!" :"Sellepärast ma arvangi, et sa peaksid laskma mul ta adopteerida." :"Või tee endale hoopis ise lobotoomia." (lk 149) {{JÄRJESTA:Lette, Kathy}} [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] [[Kategooria:Austraalia kirjanikud]] [[Kategooria:Laialijaotamist ootavad artiklid]] awzuwsuqxy3h5yl55kg12dpaiuw5pf2 0 18405 89073 86172 2022-08-06T11:57:32Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki '''Anna Tiido''' (neiupõlvenimega Anna Uibo; sündinud 22. juunil 1975 Pärnus) on Eesti politoloog ja diplomaat. Ka tema abikaasa Harri on harrastanud vahetevahel ajakirjandust ja diplomaatiat. =="Minu Poola"== Anna Tiido, "Minu Poola: Lipuauto tagaistmel", 2021. * Mäletan hästi, kuidas esimesel [[Koroonapandeemia|koroonakevadel]] istusin oma kodukabinetis [[Helsingi]]s ja vaatasin aknast päikest - välja me pääsesime, aga seltskondlik elu oli surnud. Sel kummalisel kevadel tuleb meelde meie neli aastat [[Poola]]s - kuulan ja loen uudistest, et koroonapaanikas pani Poola piirid kinni ning mitmed eestlaste [[auto]]d ei saa üle piiri Saksamaalt minema. Olukord on niivõrd drastiline, et Tallink saadab peagi oma laeva [[Saksamaa]]le, et [[eestlased]] saaksid koju. Oma aastate jooksul Poolas tundus ometi, et meie [[rahvad]] saavad teineteisest aru, meil on sarnasusi ajaloos, kliimas ja kultuuris, meie identiteedid sobituvad. Kui aga häda käes, on näha, kas [[sõprus]] on ehtne - mitmed poola sõbrad kirjutavad sõnumitesse, et neil on piinlik Poola valitsuse tegevuse pärast koroona ajal ja et tegu on just poliitikute, mitte kogu rahva otsusega. Nüüdseks olen kolinud ammu Tallinna ning kohanenud Eesti eluga, kuid Poola tuleb ikka ja jälle meelde. (lk 10, raamatu algus) * Ma olen pärit [[Pärnu]]st, venekeelsest perekonnast, lõpetasin seal ka kooli ning asusin õppima inglise filoloogiat Tallinna pedagoogikaülikoolis. Sattusin eesti keele- ja kultuuriruumi ning vaikselt küpses soov saada Eesti [[diplomaat|diplomaadiks]]. Peale õpinguid Eesti diplomaatide koolis alustasin tööd välisministeeriumis ning kui välja arvata lapsehoolduspuhkus, töötasin diplomaadina kuni 2014. aasta suveni. Seda arvestades tundus pere otsus asuda Poola elama ja minu võimalus hakata [[Koduperenaine|koduprouaks]] uus ja huvitav. Hirmutav ka. :Poola aeg tundub mälestuste kerge looriga kaetuna veidi müstifitseeritud ja idealiseeritud, nüüd tagantjärele vaadates. Saabusime koos abikaasa Harri ja tütar Katriniga [[Varssavi]]sse 2014. aasta suvel ja elasime seal õnnelikult neli aastat. Niipalju võtab üldjuhul aega üks suursaadiku tähtajaline lähetus välisriigis. Mina aga olin neil aastail esimest korda elus kaasas olev abikaasa ehk keegi, kelle ülesanne ongi olla kaasas ja loobuda selleks perioodiks oma töö tegemisest. (lk 11) * Hoian [[telefon]]i käes ja kõnnin nõutult ümber väikese murulapi, süda puperdab ja päike paistab otse pähe. See hakkab nüüd siis olema minu [[aed]], mõtlen hajameelselt. Aiast viib puutrepp terrassile ja siis uksest sisse väikesesse valgesse majja. Majas askeldavad hetkel Tiit ja tema abilised firmast, mis aitab meil [[kolimine|kolida]] kogu oma maise varaga Varssavisse. Hetk varem käisin ka ise majas sees ja nägin aina kasvavat kuhja pappkaste, mida Tiidu tiim vaikselt ja professionaalselt üksteise otsa ladus. See tekitas jubeda ärevuse - kuhu kõik need asjad panna? Need asjad on kogu meie elu - just selline ongi ühe diplomaatilise perekonna pagas. (lk 12) * "Kas [[žurek]]it oled proovinud, Anna?" küsib Tiit, kes on ilmselgelt oma klientide ärevate pilkudega ammu harjunud. "Läbi Poola sõites on see alati esimene asi, mida me sööme." Mul puudub igasugune ettekujutus või isegi tahtmine teada saada, mis asi see žurek veel on (hiljem sai sellest hapukast kääritatud supist mu [[lemmiktoit]]). (lk 12) * Tavapäraselt otsib [[diplomaat]] ise endale elamise, küll kolleegide abiga, aga ikkagi on tihti nii, et eellähetuses olles peab läbi vaatama mitmeid kortereid või maju. Eelnevalt suheldakse [[maakler]]itega ja määratakse mitu kohtumist - kava on tihe. Eellähetuses olles aetakse ka teisi administratiivasju, nagu näiteks laste [[kool]]id. Kui vaikses Eesti linnas kodus istudes ja aknast tänavale vaadates tundub, et reisile minek on põnev, siis diplomaaditöö on tegelikkuses täis [[äng]]i ja muresid. Peab kogu oma elu kastidesse pakkima ja tundmatus kohas uuesti alustama - mõneti võib öelda, et see sobib noortele rohkem kui vanematele. (lk 13) * Diplomaatideks nimetatakse enamikku [[välisministeerium]]i [[ametnik]]ke sõltumata sellest, kas nad viibivad välislähetuses või töötavad Tallinnas. Naljakal kombel on esimene diplomaatiline aste, mis omistatakse noorele alles tööle asunud ametnikule, [[atašee]] - kõlab peenelt. Kõrgemad astmed on vastavalt kolmas, teine ja esimene sekretär - ei kõla peenelt. Siis aga on veel nõunik, vanemnõunik, saadik ja [[suursaadik]]. Need on aga [[auaste|auastmed]] ega tähenda näiteks, et suursaadikuna töötav diplomaat on alati ka auastme poolest suursaadik - seda võib võrrelda sõjaväe auastmetega, [[pagun]]id ja [[ametikoht]] ei ole sada protsenti sama. (lk 13) * Kui arvestada, et reeglina võtab diplomaat kaasa pere, kes jääb tööst-koolist ilma ja peab kohanema uutes oludes, siis paljudele selline ohverdamine enam ei meeldi. Just abikaasade tööhõive on suur probleem, sest paljud nendest ei taha oma karjääri Eestis pooleli jätta. Peale selle peavad ka lapsed kohanema - diplomaatide lapsed vahetavad koole väga tihti, iga kolme-nelja aasta tagant. Ühelt poolt on see mõistagi stressirikas, kuid samas kasvavad paljudest neist mitme keele valdajad ja rahvusvahelise eluga harjunud kiiresti kohanevad noored. (lk 14) * Mõistagi on siiani paljudele lääneeurooplastele poolakas eelkõige töökas [[torumees]], <!--//-->ehitaja või koristaja. Mu [[Brüssel]]i sõbranna meenutab siiani, kuidas [[koristaja]] suhtles temaga Google'i tõlkeprogrammi kaudu ja töölt lahkudes saatis enda asemele kellegi teise oma kodukülast. Google'i tõlke järgi selgus, et iga uus koristaja on eelmise kaksikõde. Ilmselt oli midagi tõlkes kaduma läinud. Euroopa Liidu laienemise järel aastal 2004 läksidki mitmed poolakad tööle eelkõige Suurbritanniasse. Väidetavalt on seal nüüdseks linnad, kus saab paremini hakkama poola kui inglise keeles. Igasse suuremasse Euroopa linna ilmusid poola poed, kust sai osta näiteks poola vorsti, hapukapsast, hapukoort. Muidugi puutusin Brüsselis kokku ka Poola riigi esindajatega, kuid üldine poolaka renomee tundus olevat ikkagi tubli lihttöölise oma. Kõrgkultuuriga puutusin kokku alles palju hiljem. (lk 14-15) * Ka keskmisele eestlasele on [[Poola]] eelkõige üks suur maa, millest peab läbi sõitma, et jõuda Lääne-Euroopasse. Vanast ajast püsisid veel ka eelarvamused, et see on suhteliselt ohtlik koht. Saksamaal öeldi üheksakümnendatel autode kohta, et ''heute gestohlen und morgen im Polen'' ehk täna varastatud, homme Poolas. Paljude kujutluses on Poola maa, mida peab kiiresti läbima, kus teed ei ole eriti head ja seetõttu kiirus palju madalam kui Saksamaa kiirteedel. (lk 15) * Pärnust alustame alati väga vara hommikul kella kuue paiku ning peale lõunat lähenemegi Poola piirile. Nüüdseks on see piirkond tänu NATO plaanidele tuntud ka kui Suwałki gap ehk [[Suwalki koridor|Suwałki avaus]] - see on umbes saja kilomeetri pikkune piirilõik Leedu ja Poola vahel, Suwałki linna lähedal, mis on ainsaks NATO maismaasillaks Balti riikide ja teiste NATO-sse kuuluvate Euroopa riikide vahel. See piirkond on suhteliselt raskesti kaitstav juhul, kui keegi peaks NATO-t idasuunalt ründama. (lk 16) * Edasi sõidame mööda rohelistest aasadest, kevad tuleb alati varem Poola kui Eestisse. See vahe tundub kaduvväike võrreldes lõunapoolsemate maadega, kuid aprillis saan ma istuda oma väikesel terrassil ja nautida päikest. (lk 16) * Mis siin salata, kui sõidame Eestisse, laome auto täis viina ja õlut - hinnavahe on ikkagi niivõrd suur! Samal ajal hakkab Eestis juba levima Läti viinaturism. Lätis, kohe Eesti piiri lähedal alkoholipoes näen eesti mehi, kellest üks teisele sosistab: "See on ju paradiis!" Võitlen endaga ega lähe nende juurde ütlemaks: "Te pole veel Poolas käinud!" (lk 16) * Augustikuumus aastal 2014 on talumatu, ulatudes neljakümne kraadini, kuid hiljem saan teada, et see on tavaline Varssavi suvi. Mis on Varssavis kindlasti puudu, on meri ja võimalus end värskendada. Küsime saatkonnast, kas saab kusagil ikkagi korraks ujumas käia. Soovitatakse ühte avalikku ujulat, paneme aadressi GPSi ja sõidame - tegemist on väliujulaga, sisse aga pääseb piletiga läbi värava. Sees on roheline muruplats ja keskel bassein. Iga puu all on keegi juba piknikut pidamas, bassein ise on rahvast nii pilgeni täis, nagu vahel mingitel Hiinas tehtud fotodel võib näha. Meie ei ole ainsad, kellele sel kuumal päeval on pähe tulnud värskendamise idee. Mu abikaasa leiab koha puu all ja kannatab vaikselt. Tema sõnul ujub ta vaid siis, kui visatakse vette ja on vaja välja saada. Mul on ujumisriided juba seljas ja ronin vette. Eestimaalasele on harjumatu tunne, et iga meetri järel on keegi teine juba siplemas. Vees on siiski meeldivalt jahe ja kuumuse koorem langeb korraks õlgadelt. Just nimelt korraks, sest meie autosõit koju võtab üle poole tunni, ja oleme tagasi alguses - higi jookseb, pea kumiseb ja nagu polekski ujumas käinud. See välibasseini elamus jääbki mu ainsaks, muidu käime ühes veekeskuses, kus on nii ujula kui ka mullivannid. See on juba korralik asutus, kuid jääb kindlasti alla Eesti veekeskuste hiilgusele. (lk 17) * Need esimesed päevad Varssavis ongi väga eredalt meeles, olime veidi kui peata kanad. Ühel korral kusagile sõites panime nagu ikka aadressi [[GPS]]i, aga tagasiteel jooksis see täiega kokku. Me ei teadnud üldse, kus me asume ja kus meie <!--//-->kodu on. Tiirutasime üsna kaua mööda tundmatuid tänavaid, vaadates silte, mis meile midagi ei öelnud. Teadsime küll oma kodurajooni nime - Mokotów, kuid viidad olid üsna segased. Mingi hetk turgatas, et ka Varssavi [[lennujaam]] asub samas suunas, ja leidsime tee koju. Selliseid sundekskursioone oleme teinud veel, tänu nendele näeb kaugemaid Varssavi piirkondi, kuhu muidu pole asja. Ühel korral sisestame GPSi, et tahame jõuda [[kesklinn]]a esinduslikule Jana Pawla II tänavale, mida teab hästi iga Varssavi elanik. Meie aga ei ole kindlad, kuidas sinna saab. Sõidame pikalt, ületame jõe, jõuame Praga linnaossa, kuid sihti ei paista veel. Hakkab tekkima vaikne kahtlus, et midagi on mäda. Siiski otsustame GPSi usaldada ja otsinguid jätkata. Linn hakkab muutuma hõredamaks ja hõredamaks, varsti on ümberringi juba eramajad, siis mingid kahtlased putkad, nagu oleks tegemist suvilakooperatiiviga. [[Suvilarajoon]]is ütlebki GPS, et oleme kohal. Viltuvajunud aial on silt Jana Pawla II. Naerame end puruks ja saame aru, et GPSil on aegunud teave ja meie otsitud kesklinna tänav nimetati nõnda alles mõne aasta eest. (lk 17-18) * Lev Tolstoi on öelnud, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise samased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu. Ilmselt jääb selles loos vaheks peresiseste intriigide kirjeldamist, sest oleme nüüdseks üks õnnelik perekond. Isa, ema ja laps on kindlasti väikesevõitu pere ja oleksin varem tahtnud <!--//-->veel lapsi. Brüsselis elades oli ühiskondlik surve sellel suunal niivõrd suur, et kaotasin ühel hetkel meelerahu ja sain isegi närvivapustuse. Ümberringi olid suured eestlaste pered ning minult küsiti kogu aeg, millal tuleb teine laps. Sain uuesti terveks ja õppisin hindama seda, mis mul juba on. Varssavis elades tutvusin mitme paariga, kellel ei ole üldse lapsi ja nad tunduvad ikkagi õnnelikud. (lk 18-19) * Nii asumegi elama oma uues kodus Mokotów Marinas. See on üks väike tarastatud linnak kesklinnast väljaspool, Mokotówi linnaosas. Ei teagi, miks on veele viitav Marina nimes, ehk selle tõttu, et keset linnakut on kunsttiigid ja -ojad, kus elab palju linde. Tarastamine on tinglik, sest iga jalakäija pääseb valvatud väravast sisse dokumenti näitamata. Autoga sisenedes peab aga ütlema valvurile aadressi, kuhu suundud. Selline tarastamine olevat olnud väga populaarne Poolas ohtlikel üheksakümnendatel, kuid midagi on tänaseni alles. Tegelik [[kuritegevu]]se tase on ammu langenud, kuid harjumus end teistest aiaga eraldada on jäänud ja on endiselt [[staatus]]e sümboliks. Sees on valged majakesed ja majad, väiksed eramajad ja suuremad kortermajad. Eesti mõistes üsna tagasihoidlike eramajade ees seisavad Jaguarid ja Porsched. BMW on tavaliselt pere teine auto, millega proua toidupoes käib. Peale juba mainitud tiikide asuvad linnakus ka väike park, paar toidupoodi ja mõned söögikohad. Kõik see kokku meenutab Türgi kõik hinnas kuurorti, eriti kuuma ilmaga. Tihti jalutame mööda linnakut ega tunnegi vajadust kusagile kaugemale sõita. (lk 19) * Saame teada, et Poolas on suur [[Vietnamlased|vietnamlaste]] kogukond, neid on ka selles linnakus üsna palju. Meie maja omanik on samuti keegi Vien Tam Kong, kes viibib enamiku ajast Vietnamis ning tema maju haldab poeg. [[Vietnam]]i kogukond ja selle sidemed Poolaga on pärit juba sotsialismiajast, <!--//-->väidetavalt kasutab nüüdki Vietnami [[börs]] [[poola keel]]t teise keelena, ning toimuvad otselennud Vietnami ja Poola vahel. Ka illegaalne kaubandus olevat pärit vietnamlastelt, saame tunda selle kaja ka mitme konsulaarjuhtumi näol - nimelt veetakse siiani vietnamlasi Poola, kuuldavasti Venemaa ja Balti riikide kaudu. (lk 20-21) * Kui mu abikaasa ühel korral saatkonna [[buss]]iga Eestist tulles üle Poola piiri jõudis, peeti ta peatselt politsei poolt kinni ning korrakaitsjail oli vaid üks soov - kontrollida, ega bussis illegaalseid saabujaid ei ole. Seda hoolimata tõigast, et saatkonna bussil olid diplomaatilised numbrimärgid ja üldiselt Poola politsei suhtub neid numbreid kandvatesse sõidukitesse respektiga ega kipu neid peatama. Tegu on [[diplomaatiline puutumatus|diplomaatilise puutumatusega]], millega on seotud mitmeid legende - nimelt arvatakse, et see ongi täiesti absoluutne. Nii see siiski ei ole, eriti meie ajal ei ole keegi seaduse ees karistamatu. Näiteks võttis Gruusia president ära ühe Gruusia diplomaadi puutumatuse, kui too sõitis USAs inimese surnuks. Seega karistati diplomaati USA seaduste järgi. Mis autosid puudutab, siis reeglina tõepoolest ei pea diplomaat nõustuma näiteks alkoholijoobe kontrolliks torusse puhumisega, kuid edasi ei tohi siiski sõita, vaid peab kutsuma kellegi teise rooli. Samas saab diplomaat ka vabatahtlikult loobuda puutumatusest ja teha koostööd kohalike võimudega. Üldine reegel on ikka see, et asukohariigi seadusi peab austama - piltlikult öeldes ei ole diplomaatiline post kokaiini saatmiseks ega sinised registreerimismärgid kihutamiseks. (lk 21) * Hakkan käima sörkimas, alustan väikesest pargist ja siis julgen minna ka väljapoole meie Marinat naaberparki. Selleks on Nõukogude armee kalmistupark, kus asub ka hiiglaslik monument. Selle monumendi ees armastab anda videointervjuusid tollane Venemaa suursaadik. Poolakad ei suhtu Nõukogude monumentidesse erilise soojusega, kuid ikka käivad pargis koeri jalutamas. Kui jooksmine saab harjumuseks, jõuan mõnikord pargist kaugemalegi, kus on... veel üks suur park. Parke on Varssavis nii palju sellepärast, et linn sai sõja ajal kõvasti pommitada ja tekkinud tühimikud oli vaja millegagi täita. (lk 22) * Esimene mulje Varssavist on, et tegu on suurlinnaga. Ka mu sõbranna Piret ütleb meile külla tulles, et seda on kohe näha - Varssavi on [[suurlinn]]. Palun selgitust, kuid ta vaid ütleb, et siin teevad inimesed asju, mida väikelinnas ei tehta - näitab mulle naljakaid tüüpe tänavatel. Jääb ikka arusaamatuks, mida ta täpselt mõtleb, kuid saan tundest aru - kõike ei peagi alati lahti seletama. Varssavis on suured vahemaad, palju õhku, tunne, et saab hingata. Samas on ka väga palju kaheksakümnendate ehitisi, terveid niinimetatud paneelikaid <!--//-->täisehitatud piirkondi. Laiad teed. Üllatuseks ka palju piirkondi eramajadega nagu meie Mokotów või ka väiksemaid elumaja-oaase üle kogu linna, näiteks tütre kooli juures Sadybas, kus käime külas Kati klassivennal, ja muidugi Saska Kępa üle jõe. Mokotówis jalutades saab avastada ennesõjaaegseid nii hooletusse jäetud kui ka korras hoitud villasid, suuri puid nende aedades, ja tekib tunne, et Varssavi ei olegi ainult paneelikate pealinn. Vanad hooned Varssavis ongi avastamiseks, nad ei trügi peale, ei moodusta üldist linnapilti, vaid on mõnusaks üllatuseks mõnes hoovis või kvartalisisesel tänaval. (lk 22-23) * Ma ostan koguni iPhone'i ja hakkan kontrollima oma e-kirju nii jalutades, poes kõndides kui ka pargis pingil istudes. Töölt koju jäädes enam eriti palju e-kirju ei tule, mistõttu iga uus kiri saab olema tore sündmus. Loen iga kirja mitu korda üle ja vastan hoolikalt kirjavigu vältides. Ühest küljest on südames kummaline tühjus, kuigi samas ei tunne ma ka kihku kaheksa tundi järjepanu kontoris istuda - on imelik tunne, et terve päev ongi lihtsalt enda päralt. (lk 24) * Mõnikord jalutasin turule, mis asub kodust kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Poola turul võib leida tüüpilise putkamajanduse, milletaolist Eestis enam ei kohta. Väidetavalt saab nendes putkades lasta valmistada võtmekoopiaid, parandada jopelukku või kanda üle raha teise riiki. Kõike, mida hing ihaldab! Muidugi müüakse seal ka kõikvõimalikke toiduaineid, on pikk lett erinevaid vorste ja sinke. (lk 24) * Mu teekonnal metroojaamani on näha ka üks tüüpilisi Poola linnamaastikke, nimelt [[suvilakooperatiiv]]. Tegemist on tarastatud putkade kogumiga, natuke saab sarnaseid putkasid veel näha ka Eestis mõnes kohas. Väikeste värviliste <!--//-->puumajakeste ees on imetilluke aed, vahel mõni kiik või pink. Kokku on Varssavis peaaegu 175 hektarit sellist maad. Enamik nendest maalapikestest kuulub vanematele inimestele, kes hoiavad end niimoodi füüsilise tööga vormis kui ka kasvatavad puuvilju ja juurvilju. (lk 24-25) * Tunnen end üsna üksildasena võõras linnas, samas tunnen ka vabadust ja linn ise meeldib mulle. Linnas ringi liikudes tunnen, et Varssavi on kohalike päralt - turiste muidugi on ka, aga nad ei moodusta hullunud masse nagu mõnes teises pealinnas. Ja peamine, kohalikud on uhked oma linna üle ja seda on õhus tunda. Õhkkond on kuidagi rahulik ja mõnus. Tänavad on avarad, igal pool on palju ruumi ja parke. See tähendab ka muuhulgas seda, et vahemaad on suured - autoga on hea liikuda, kuid jalakäijana peab varuma aega ja kannatust Kui mul midagi on küllaga, siis on see aeg - kallis vara töötavale inimesele, kuid minule sel ajal peenraha. (lk 25) * See tunne, kui saabud uude linna ja kõnnid nõutult mööda tänavaid, kordub iga kolimise järel. Mulle meenub mu esimene lähetus Brüsselis, kui kõndisin mööda Louise'i avenüüd ja imetlesin ilusaid riideid poeakendel. Siis mul ei olnud veel peret ka ja järsku tuli kohutav teadmine - minu rõõmust ei ole mingit rõõmu, kui ma ei saa seda kellegagi jagada. (lk 25) * Samuti ei kujuta ma veel ette, milliseks kujuneb meie diplomaatiline elu - minu mõlemad lähetused Brüsselis, nii NATO kui Euroopa Liidu juures, olid töised ja kuna tegemist on rahvusvaheliste organisatsioonidega, siis ei pandud seal rituaalidele erilist rõhku. Vastuvõtud olid pigem erandlik kui reeglipärane viis õhtut veeta. Kuna mu abikaasa oli suursaadik ka Brüsselis, kohtusime vahel õhtusöögil või mõnel reisil ka teiste abikaasadega. Tollal aga käisin ka ise tööl ja minust läksid mööda koduste prouade omavahelised päevased kokkusaamised. Ühel õhtusöögil juba lähetuse lõpu poole sattusin vestlema niinimetatud professionaalse koduprouaga ja oli väga huvitav sellist elu ette kujutada. Nüüd on see ka päriselt käes! Tõusen endiselt äratuskella peale ning ruttan lapsega kooli, kuid järgnevad tunnid on need, mida ei oska algul täita. Ma ei mõelnud kunagi väga palju sellele, kas olen introvert või ekstravert. Kui pidin tööl käima ja ka sotsiaalset suhtlemist oli peale selle küllaga, siis tundus tihti, et eelistaksin vaikselt omaette olla. Kui hakkan koduseks, saab mulle selgeks, et olen siiski see, kes vajab suhtlemist. Et päris üksi ei saa ükski inimene kaua olla. Muidugi on mul õhtuti oma pere, kuid just pere pärast olengi sellisesse olukorda sattunud. Üksikuna oleksin ju pidanud tööl käima. (lk 26) * Tuleb meelde [[William Somerset Maugham|Somerset Maughami]] romaan "Teater", kus näitlejannast peategelase Julia kohta ütleb ta abikaasa, et ta kardab tuppa tulla, kui Julia on üksi - äkki ei leia ta kedagi! Muidugi saan aru, et endaga rahu saavutada ongi kõige parem siis, kui oled üksi, aga liigne enda sees kaevamine tundub ka kuidagi ohtlik. Algul puhkan välja tohutut aastate väsimust, võtan väga rahulikult, jalutan palju, loen, teen lõunauinakuid. Kui augustis-septembris oleks mulle keegi öelnud, et minu lähetusaastad Poolas kujunevad põnevateks, oleks mul sellesse raske uskuda olnud. (lk 27) * Poola keele õpingutega alustame juba siis, kui ostame eellähetuses olles kaardikarbi, mis sisaldab sõnu poola ja vene keeles ning tegelikult on mõeldud vene keele õppijatele. Saab ka vastupidi. Kuna minu emakeel on vene keel, otsustan õppida poola keelt vene keele baasil. Oleme kahekesi tütrega kaarte tudeerimas ning leiame mitu samast sõna kahes keeles. Poolakatega suheldes saan ruttu selgeks, et nendele selle <!--//-->samasuse mainimine ei meeldi. Hästi tihti olen Poolas elades kuulnud, et vene ja poola keel ei ole üldse sarnased, on täiesti erinevad. See näitab pigem poliitiliste suhete seisu kahe riigi vahel ja inimeste eelarvamusi kui tegelikkust. (lk 28-29) * Kiiresti saan aru ka sellest, et vaba inimese elu on raskem struktureerida. Näiteks tean, et peaksin täna õppima kümme uut sõna, kuid keegi ei sunni ja nii kerge on veeretada päev õhtusse sõnu õppimata. See on inimlik, kuid laiskus ei ole muidugi midagi, millega kiidelda. Paljud prouad tunnistavad hiljem, et raske on mitte töötada. Mu töötavad sõbrannad ütlevad sageli: "Mis sul viga on? Naudi!" Tellimise peale aga nautida ei saa. (lk 29) * On olemas ka teine koolkond, kes on veendunud, et täiskasvanud ja hea tervise juures olev inimene peab ilmtingimata tööl käima. Olles ise kogenud mõlemaid [[elustiil]]e, arvan, et tõde on, nagu ikka, kuskil vahepeal. Ideaalmaailmas peaks minusugustel kaasas olevatel abikaasadel olema ilmselt kas poole kohaga töö, [[kaugtöö]] või loominguline töö. Peale võimaliku kaugtöö tegelevad diplomaatide abikaasad veel ka heategevuse, keelte õppimise, käsitöö, kunsti või spordiga. Tagantjärele vaadates võib kokku võtta, et Poola ajajärku mahtusid minu doktoriõpe, poola ja [[hiina keel]]e õpingud, maalimine, käsitöö, abikaasade seltsi juhatuses olemine ja põnevad reisid üle Poola. Eelkõige oli aga see tuleproov, kas saan hakkama uues rollis, kas kodus istuda on igav või huvitav, kas sülle kukkunud vaba aega kasutan hästi või vajun masendusse. (lk 29) * [[Visla]] ääres kalastavad [[kalur]]id näevad ühel päeval, et nende võrgud on katkised, kala on kadunud, lained on suuremaks muutunud, puhub kummaline tuul. Kalurid otsustavad, et lahendavad mõistatuse ja lõpuks tirivad võrgu abil jõest välja kellegi, kes seda pahandust tekitab. See peab olema üks veeloom! Pritsmed lendavad, kevadine tuul puhub aina tugevamini ja lõpuks kuulevad kalurid imeilusat häält otse jõe põhjast. See on imekaunis [[merineitsi]], kellest saab Varssavi linna sümbol. Juba aastast 1390 ilutseb see linna kaitsja Varssavi vapil. Nüüdseks asub neitsi monument Varssavi vanalinna peaväljakul. (lk 30) * Palju juttu on olnud sellest, et Varssavi [[vanalinn]] pole päris, kuna see on üles ehitatud peale teist maailmasõda nii-öelda nullist ning kõik need nunnud pealtnäha keskaegsed majad ei olegi õiget keskaega näinud. Minust saab samm-sammult selle koolkonna esindaja, kes tuliselt toetavad vanalinna olemasolu - mis siis oleks olnud teine ja parem lahendus? Kas ehitada selle asemel betooni-klaasi džungel? Nagu me pärast teada saame, siis klaasist kõrghooneid on Varssavis niigi küllaga. Ikkagi on väga mõnus jalutada mööda kitsaid tänavaid, vaadata lahedate poekeste akendest sisse ning peatuda mõnes kõrtsis, et õlut tellida. (lk 31) * 31. detsembril aga jalutame linna peal ja maandume ühes turistikas restoranis vanalinnas. Saame endale laia laua, mis kaetud bordoovärvi laudlinaga, ja asume tellima. Mu sõbranna Merje on juba kohalike kommetega tutvunud ja tellib enesekindlalt: "Kolm ''[[subrovka|żubrówka]]''<nowiki>'</nowiki>t!" Tegelikult tahtis ta saada muidugi kolme žureki suppi, kuid kelner saab tellimusest aru nii, et Merje ette ilmuvad järjest kolm härmas viinapitsi. ''Żubrówka'' on kuulus poola viin, mille nimi pärit loomalt, kes elab Valgevene ja Poola piiril asuvas metsas. Lisaks pannakse pudelisse ka taim, millel nimeks [[harilik lõhnhein]] (ladina k ''Hierochloe odorata''). Me küll naerame südamest selle eksituse peale, kuid tellimust tagasi ka ei saada. Peale õlle, mis sai samuti tellitud, lähevad kõik ''żubrówka''<nowiki>'</nowiki>d ilusti kaubaks. (lk 33) * Mu peas on uhke rebasemüts ja seljas jänesekarva kasukas, siin Poolas saan neid rahus kanda ja tunda end mugavalt. Sna ei ole veel jõudnud lääne maailma loomakaitsjate kihutustöö. (lk 34) * Poolas on [[temperatuur]]id ikka keskmiselt palju kõrgemad kui Eestis ning suviti on tihti [[termomeeter]] neljakümne kraadi juures. Nelja aastaga harjun sellega ja see tundub täiesti loomulik. Täiesti normaalne on istuda aprillis tugitoolis oma väikesel terrassil, täiesti normaalne on samal terrassil oktoobrikuus lapsega tähti vaadata! Täiesti normaalne on kõndida konditsioneeritud õhuga restorani ja puhata - kui ma ainult praegu saaksin uuesti seda sooja nautida! (lk 34) * Vanalinnas asub ka täiesti nullist ülesehitatud kuninglik [[kindlus]], kus tegutseb kunstigalerii. Poola pika ja põneva ajalooga seotud kindlus on oluline paik. Just siin istusid troonil Vasa ja Wettini dünastiatest valitud kuningad ning aadlike demokraatia võttis kuju seimi ruumides. Siin võeti vastu ka Poola põhiseadus, mis oli esimene Euroopas. Pärast hävimist asus kindluse kohal vaid tühi plats, kuid rekonstrueerimistööd viidi läbi hoolikalt, kasutades vanu dokumente ja fotosid ja lisades <!--//-->paljusid säilinud elemente. Nüüdseks on see paik, mida saatkonnad tihti esinduslike ürituste korraldamiseks rendivad. Üks ruum meenutab justkui katakombe, süngete keldritaoUste koridoridega, paekivist seintega. Selles toimuvadki tihti vastuvõtud. Teine on suurem kontserdisaal, kus Eesti saatkond korraldab "Eesti 100" vastuvõtu, mis on ühendatud muusikafestivaliga. (lk 35-36) * Peale [[kontsert]]i ootab kutsutuid [[vastuvõtt]] teises saalis. Seal seisame me ukse juures ja tervitame külalisi. Mul on seljas purpurpunane kleit ja meie saadikutest sõbrad tervitavad meid, surun iga külalise kätt ja meenutan ühe sõjaväelase nõuannet: "Ära [[Käesurumine|suru kätt]] kogu jõuga!" See on hea nõuanne, sest muidu läheb käsi paiste ja hakkab üsna pea valutama. Kui kõik külalised tervitatud, peab Harri [[kõne]]. Tema on diplomaatilises korpuses juba tuntud selle poolest, et ta kõned on alati lühikesed. Seda peetakse suurepäraseks omaduseks. Ta viskab ka veidi nalja ja õhkkond muutub kohe vabamaks. Näiteks sajaaastase Eesti juubelil ütles ta: "Näeme saja aasta pärast uuesti!" (lk 36) * Nimelt on A. Blikle tuntud šokolaaditootja Poolas, Blikle [[šokolaad]]ist on lookas kõik letid poodides, muidugi kõrvuti konkurentidega. Blikle suguvõsa üks liige aga on siiani selle [[kohvik]]u omanik ja ta rääkis meile kohapeal kohviku ajaloost. Minule kui Nõukogude Liidust pärit inimesele oli eriti huvitav kuulda, et kohvik oli kogu sotsialismiaja erakätes ning seda ei [[Riigistamine|riigistatudki]]. Blikle firma sai alguse juba sajandeid tagasi, kui vaesest (olid ajad!) [[Šveits]]ist tuli rikkasse Poolasse nende esivanem ning avas kohviku ja alustas šokolaadi tootmist. Kohvikut külastas omal ajal ka kindral [[Charles de Gaulle|de Gaulle]], kuna väidetavalt elas ülemisel korrusel üks ilus poola preili, kelle tähelepanu galantne kindral ihkas. Minule tundub see täieliku imena - absoluutselt väikekodanlik kohvik keset halli sotsialistlikku Varssavit. (lk 37) * See imeline [[tänav]] on nii täis minu [[mälestus]]i, et vahel tundub, nagu oleks igal majal midagi rääkida. Kasvõi üks - jällegi! - leitsaku aegu toimunud kohtumine sõbrannadega naiste klubist, nad mõlemad on nüüdseks Poolast lahkunud, kuid ilusad mälestused kestavad meie hinges. Me kohtusime restoranis Flow ning asi lõppes sellega, et rääkisime üksteisele kõik oma kõige sügavamad saladused ära. Kui öö kattis Varssavit, tellisime ''taksówka'' koju ning taksojuht ei suutnud meie juttude peale naeru tagasi hoida. Ühe proua võtmete leidmise ja läbi residentsi turvaväravate toimetamisega sai veel tublisti nalja ka. Need ilusad mälestused hoian endale kui kõige kallima vara. (lk 38) * Edasi liikudes jõuame Varssavi ülikooli peamaja väravasse ning siis lõpeb <!--//-->tänav ümmarguse väljakuga, mis kannab kindral Charles de Gaulle'i nime. See paik jääb meelde eelkõige hiiglasliku kunstpalmi tõttu. Varssavi elanikel võttis aega, et sellega harjuda, kuid nüüdseks on sellest saanud linna uus sümbol. Kunstnik [[Joanna Rajkowska]] lõi selle [[palm]]i aastal 2002 ning tema taotlus oli muuta inimeste arusaamu avalikust ruumist. Samuti peaks palm meenutama seda, et kuningliku teega ristuva tänava nimi on Jeruusalemma avenüü ning 18. sajandil elas siin arvukas juudi kogukond. (lk 38-39) * Väsinud jalutaja saab puhata Łazienki pargis, kus muude vaatamisväärsuste hulgas on ka hiina [[paviljon]]. Łazienki tähendab poola keeles [[saun]]a või vannituba ning selline nimi on piirkonnal seetõttu, et keset parki asub palee, mida kutsutakse ka paleeks vee peal või paleeks [[saar]]el, kuna osa hoonest asub tiigi keskel. Seal olidki alguses termid, kuid praegusel ajal asub neis hoonetes [[muuseum]]. Ehitust alustas krahv Stanisław Herakliusz Lubomirski, kes omas seda maad ja ümbrust aastast 1674. Nüüd meenutab neid vanu aegu peale hoonete ja pargi ka parveke [[paabulind]]e, kes jalutavad tähtsalt ringi ega suvatse iga pildistaja soovidele vastu tulla ja oma suurepärast saba lehvikuks laotada. (lk 39) {{JÄRJESTA:Tiido, Anna}} [[Kategooria:Eesti politoloogid]] dhl9h9pck7pbg5kf3vo1gyogbbxrl5l 0 18880 89061 89060 2022-08-05T12:15:55Z Pseudacorus 2604 /* Leiud */ wikitext text/x-wiki '''Astrid Ivask''' (läti keeles Astrīde Ivaska, neiuna Astrīde Hartmane; 7. august 1926 Riia – 24. märts 2015) oli läti luuletaja ja tõlkija. ==Leiud== Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud [[Ita Saks]]. [[LR]] 18/1996 * [[Ema]] oli [[käsitöö]]tegija: aeg-ajalt muundus meie [[korter]] raamatuköitekojaks [[liim]]i lõhna ja kuldvärvi pudelikestega, aeg-ajalt kudumistöökojaks, aeg-ajalt klaasikunstniku töötoaks. Ema oskas paljusid asju: kõige tugevamat meest džudžitsuvõtetega seljatada, [[viinamari|viinamarju]] kasvatada, välismaa [[diplomaat]]e vastu võtta ja rehepeksutalguid korraldada. (lk 5) * Tagasi vaadates sulavad kümme Lestene [[suvi|suve]] kokku üheksainsaks kuldseks suveks, mille [[harmoonia]]t ei häiri miski, isegi mitte [[esimene armastus]], isegi mitte [[sõda]]. Kui me esimest korda tulime Lestenesse, oli kogu maa üle külvatud kukekannuste ja kollaste metstulpidega. Teed tundmata sõitsid mehed majakraamiga põiki läbi [[park|pargi]] ja jätsid rohu sisse sügavad vaod. Kui me kümme aastat hiljem sõitsime Lestenest päriselt ära, ei olnud need vaod veel kadunud. Maad kuldasid [[õun]]ad ja vahtralehed. Viimasel [[sügis]]el võtsime taliõunad maha niisama hoolikalt nagu igal aastal, õngitsesime neid ükshaaval pika ridvaga taevasinast ja panime [[ait]]a varjule. (lk 6) * [[Luule]] oli esialgu kõiksuse üks osa ja ringles minu maailmas nii, nagu [[veri]] ringleb kehas — nähtamatu, kuuldamatu, vältimatu. Möödus pikki aastaid, enne kui lõikasin läbi soone ja kastsin sinna sule. [[Lapsepõlv]]es oli mul kurttumm [[sõber]] ja võib-olla [[hirm]] vaimse [[tummus]]e ees sundiski mind kirjutama. (lk 6) * Neli maad ja tema [[luuletaja]]d on mind õpetanud mõistma [[elu]] ja [[surm]]a: [[Austria]], [[Hispaania]], [[Kreeka]] ja [[Soome]]. [[Viin (linn)|Wien]], linn nagu üliküps [[puuvili]], millel kõdu on juba sööbinud südamikku, aga mille maitse on imemagus, õpetas vastu võtma surma kui elu osa, mille pärast võib küll kurvastada, aga mitte väga. Hispaania õpetas põlgama surma ja temaga mängima, kutsudes teda [[kahevõitlus]]ele. Surm on Hispaanias innustav ning võimas loov jõud. Kreekas surma ei tunta, seal on ainult igavene elu [[päike]]ses. Ma tulin [[Kreeta]] saarele kui [[palverändur]], kellele on kõik [[patud]] andeks antud ja kes on vabastatud hirmust. Soomes on surma asemel [[igavik]], [[mets]]ade ja [[järv]]ede igavik. Seal tahaks hüüda; surm, kus on sinu astel, ja lapsena hõisates korjata seeni ja marju. (lk 6) * Soome on sile, kare või okkaline. Silita käega kiviaegset taprit ja meie aja klaasastjat. Männimetsad on okkalised, kadakad, pihlalehed, saunavihad ja narmaskoelised vaibad ka, aga graniit on kare. Järvepind on sile ja põhjapõdra karv ka, aga karu on sagrine. Kuid nüüd enam karusid ei ole. Oma karedates graniidist veskites on Soome puruks jahvatanud jääaja ja karude aja. (lk 9) * Missuguse vääramatu veendumusega nad ütlesid mulle sauna eesruumis, et saunas hakkan ma soome keelest aru saama. Küll sa saad, küll sa saad, julgustasid nad mind nagu last, saunas sa juba räägid soome keelt. Ja ma rääkisingi. Sulas sõnade kest ja jäi ainult tuum, mis kõigis keeltes on ühesugune. Neil oli õigus. Ja õigus oli ka paljasjalgsel eidekesel, keda ma alati õhtupoolikuti kohtasin tanumal, kui ta lehmi koju ajas. Ah et Ameerikast, imestas ta. Aga seal räägitakse ju ka soome keelt? Ja ma vastasin, et räägitakse muidugi. Sest soome keel on Soome kilp. (lk 10) * Kui Soomes sajab, siis mitte ainult ülevalt, vaid ka alt ja külgedelt. Sajab üksluiselt ja ühetasaselt juba teist nädalat. Mets mühab piiskade rütmis. Järv on tarretanud peegeldusmängud tuima külma kangestusse. Vesi veereb mustjastumm, paadid õõtsuvad kasutult ja on vihmavett täis valgunud. Suvest pole enam märkigi järel. Me oleme teelt eksinud päikese saajarahvas. (lk 10) * Soome valged ööd hõõguvad täielikus vaikuses. Valgus ei kao, vaid ainult taganeb piimja klaasseina taha. Laaned, puude salud, kaasikud sulavad sellesse lõõska ja seisavad liikumatult püsti nagu õielehed merevaigus. Näib, et valgetel öödel pole kunagi tuult. Pole ka pilvi. Taevas on niisama sile nagu järvepind: kaks tühja, öö hingeaurust ähmastunud peeglit. Linnud ei vaiki, vaid siristavad edasi nagu unenäos. Aeg-ajalt häälitseb kaerasori või kukub kägu. Hüpatab kala, silmates veepinnal kihulast, ja hüppab nõnda otse piimjasse taevasse. Ainuke piir vee ja taeva vahel, särje ja käo vahel on vaikuse piir. (lk 11) * Metsajärves kasvab üksainus valge vesiroos, päris naabri paadisilla läheduses. Meilt annab sinna sõuda üsna tükk maad, naabri juurest aga ainult paar sammu. Naaber on vanapoiss, aga joodik ta ei näi olevat. Ja mina noppisin piima järele sõudes selle ainukese vesiroosiõie. Seda peos hoides olin lausa ehmunud, nii puutumatult kaunis ja puhas oli see — nagu täht, nagu sõnulväljendamatu tunne. Ja ma teadsin — kui keegi mulle suveõhtul ulataks valge vesiroosi, siis oleks see mu elu pidulikem hetk. :Õis oli oma ilu täiuses ning keskpäeva päikesele avatud. Õielehed näisid seatud olevat nelja ringi, mitte nagu kollastel vesikuppudel, mis kasvavad kõigil kallastel. Valge vesiroosi tupplehed peidavad oma valevust kui saladust ainult seespool. Väljastpoolt on nad rohelised, varre juures päris valkjasrohekad, pruunikate erkroheliste servadega. Kroonlehtede esimene ring on niisama suur nagu tupplehed, aga valge. Sellele järgnevad ristamisi veel viis valget kroonlehte, iga järgmine leht pisut väiksem eelmisest. Kroonlehtede täht moodustab pärja kuldsete narmaste ümber. Nendes peitub vesiroosi emakasuue. Kuldsed tolmukad kerkivad püstjalt seesmiste kroonlehtede kohal, põimudes ning nõnda kaitstes roosi saladust. (lk 13) * Mida me ajame taga, kuhu me tahame jõuda oma meelest? Jääda meile määratud piiridesse ja nendes piirides suureks saada: jääda metsajärve äärde ja muutuda selgeks nagu tema. Seda me võib-olla suudame. (lk 17) * Siinne maastik ei paku kuigi suurt vaheldust. Selles ei ole ka midagi eriti silmapaistvat, aga ta on saatuslik. Kes on teda kord vaadanud õigel hetkel, ei unusta teda kunagi. Ta hakkab mõtlema ülema prohveti Väinämöise mõtteid, hakkab kõndima saare kaunikese Aino radu. Teiseks muutub tema päevade kulg, teisale pöördub silmade vaade. (lk 18) * Aga kuidas saab meie kõrvale kuuldamatu tähtede tiirlemine olla nii võimsalt tuntav? Siin keset laasi ja järvi, selles taevasse avatud silmas, näivad tähed keerduvat valguskoonlaks ja tõmbavat meid endaga kaasa. Pole kuhugi pageda tähtede võimu eest, me oleme neile alistatud, kuidas me ka ei põikleks ega varjaks end. Tähtede laine on meid haaranud oma embusse, on voolanud üle meie peade. (lk 22) * Järv aga on osa maast ja osa taevast. Rohkem taevast, mida ta häilib oma kallaste kätkis. Järv on siin ainult selleks, et hoida taevast, järv on taeva hoidja. Kuid täna öösel pole tal vaja taevast hoida, sest taevas on sombune, rasketesse pilvemähkmetesse mähkunud. Järv krookleb omatahtsi ja lubab puhanguil liuelda oma pinnal. Täna öösel on järv hämune ja tuhm nagu vana hõbepeegel. Jaaniööl mõtiskleb järv ühest ja teisest oma veepinna kergetes sälkudes. Rukkilõikuse ajal muutub ta tähehoidjaks ja langevad tähed sukelduvad kõige sügavamasse kohta, otse järve südamesse. (lk 25) * Võimsalt üksluine Soome maastik, sangarlik maastik. Igavikust jutustab see, kuid mitte sellest, mis haua taga. Sellest igavikust, milles elame praegu, räägib ta. Sellest, et vesi on hall ja kaldad niisamuti. Et me oleme elus ja surnud ka. Et elu on imeline unenägu, millest me ei suuda ärgata. Ja surm samuti. Ja meie, kes me viibime selles unenäos, selles paadis, nendes hallides vetes hallide kallaste haardes, meie ei pääse kunagi välja sellest unenäost. Sellest ei saa ärgata, võib vaid liuguda teise — sügavamasse unne, nagu paat liugub teise — sügavamasse merre. Meie oleme unenäos ikka ja igavesti, meie oleme unenägu. Meile on määratud ärgata vaid selleks hetkeks, mida nimetatakse armastuseks. See on meie jaoks, kes me liigume nagu unenäos, ainuke tegelikkus. (lk 26) * Must kallas. Samm-sammult suundume vastu mere sünkjasmustale igavikule. Otse vee süles laotub sõmerjas must liiv. Tumedad sädelevad väikesed lained lakuvad kalda raamistust. Pole kuskil midagi, mitte kedagi. Ei värve, ei helisid väljaspool tumedat sädelust. Mitte midagi, välja arvatud muutumatu igavik paremal ja vasakul pool. (lk 27, Island) * Me oleme jõudnud Islandi uhkuse Thingvelliri, iidse althingi koha juurde. Siin pole midagi, ainult looduslik laavasein seljataga kogu pikkuses ja tühi, samblaga kaetud ja kive täis puistatud väli eespool. Puutumatu. Nagu poleks inimene siia veel oma jalga tõstnud. Kõige vaiksem mälestusmärk maailmas on tühjus. (lk 28) * Iiri, väikeste külmakartmatute kolmeleheliste taimede maa. Sinu tunnusmärgiks ei ole mitte üllas liiliaõis nagu Prantsusmaal ega uhke lõvi nagu Inglismaal, vaid väike märkamatu metsik taim, mis tihedalt liibub vastu su maakamarat. Oma kodumaa neljakümnest rohelise varjundist laulis kaugsõidukapteni naine, oma sügavast, rohelisest külmakartmatust maast. (lk 30-31) * Edela-Iiri maastik on künklik ja järsk. Künkakühmud on kootud väikestest väljalappidest. Rohkem on kolm- kui nelinurki. Kellelgi hiidkudujal oli üle jäänud hulk kõikvõimalikke värvilisi lõngajuppe, kõige rohkem rohelist. Ta kudus palju väikesi lappe ja heegeldas need kokku jämeda ruske lõngaga — metsikute elavtaradega. Lappidesse on siin-seal peitunud sõlmekesi — suuremad neist on lehmad, pisemad ja valkjamad uted. Pilk libiseb pehmelt üle kinkude. Libiseb ja põrkab vastu helklevat merd nagu vastu klaasseina. Merest kaugemale ta ei küüni. (lk 31) * Mere sõnumid tuleb vastu võtta vaikselt, üksipäini. Need on iidsed, muutumatud ja väga kaugelt meieni jõudnud. Igaüks saab nendest aru omal viisil ning peidab oma südame kõige salajasemasse soppi. Kui väga ka ei tahaks, merele ei saa vastust anda. (lk 33) * Õhtutuul tuleb alati nagu postimees öisel ajal ja klõbistab koiduni kirjakasti kaant, et üle anda ainult temale usaldatud sõnumit. Aga kuna sõnum on kirja panemata, siis ei saa seda ka kasti jätta. Tuul peab lahkuma ülesannet täitmata. Et kunagi tagasi tulla. (lk 33) * Me oleme siin kõrtsinurgas pununud oma väikese läheduse pesa, me toetame üksteist, me joodame üksteist, me poeme sellesse ühtekuuluvusse nagu emaüska ega kuulegi, et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab: on aeg sulgeda! Alati on see Tema Ise, kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma, kes annab laevakella. :Just siis, kui meil on nii hea olla nagu pühapäeva hommikul voodis, nagu suvisel pärastlõunal võrkkiiges. Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi koridoride rõskesse iiri öhe. Kõrts seisab kõrgel merekaldal — me astume otse maailmaruumi. Meie all pimedas mühab meri ja meie kohal virvendavad rahutud tähed. Ja nii me seal siis seisame, kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest, mis alles kajavad meil kõrvus. (lk 37-38) * Siin olen mina ja minu ümber on maailma neli põhiainet: tuli kaminas, maa teispool laia akent, madalamal meri ja mere kohal tuul. :Tuul on õhu keha, mis teeb teda nähtavaks, kuuldavaks ja tuntavaks. Aga võib-olla on tuul viiendana meie seltsis. Või on see valgus: pühadekuuse peegeldus hämaral merepoolsel aknaruudul ja poi märguanne silmapiiril. :Või olen see hoopis mina, kus tuli ja vesi, maa ja õhk, valgus ja tuul voolavad ühte ja ütlevad: siin me oleme. (lk 41) * Teisel jõulupühal põleb mul kaminas imeväärne tuli — mitte ainult soe, vaid kõvale alusele rajatud tuli. Kõige all paremal ja vasakul on kaks turbapätsi, kaks tükikest Iirimaad. Nende peal on reas kolm ja pisut kõrgemal veel kaks kivisöekihti: Iirimaa viis piirkonda — keltide püha arvu "viis" kordus. Ja kõige selle peale on pikuti laotud veel üks turbapäts. Nõnda hõõgudes on nad kõik ladestunud ja avanenud nagu tulise raamatu leheküljed — Iirimaa rahvaluuleraamat. Turvas põleb alati nõnda — lõõmavate lehtedena, mida ainult leegid suudavad lugeda. (lk 41) * Pimeduse saabudes hakkavad lööma majakate vilkuvad südamed. Igal majakal kogu laias maailmas on oma rütm ja omad südametuksed niisamuti nagu inimesel. Ei leidu vist kahte südant ega kahte majakat, kelle tuksed ei erineks omavahel karvavõrdki. Nutusääre majakal on suur ergas süda nagu täht pühadekuuse tipus. See kustub vaid üheks lühikeseks hetkeks; tegelikult ei kustu ta ülepea, ainult tumeneb ja punab, et uuesti puhkeda võimsas säras: näe, siin ma nüüd olen, mitte miski ei suuda mind kustutada. Mere tähed majakates koidavad ja loojuvad, surevad ja sünnivad taas, ringeldes vaibumatus rütmis. (lk 42) * Igal õhtul liiguvad paadid merele, kalurid vananevad ja väsivad neid juhtides. Aga täna õhtul on nende hulgas üks valge purjekas, südametuule paat, sest klaasverandalt vaatab merele tütarlaps, õlad mähitud juuste rätti. Aja voolu ristab igatsuste vool, purjesid paisutab ebamaine tuul. Habras, tabamatu, nagu luige peegelpilt rohekas vees, kustub purjekas hämaras koos teiste paatidega. Aga kui paadid on heitnud ankrusse ja asunud öisele püügile, libiseb valge purjekas veel kaua vidus, jättes enda järele vaevu aimatava helmevöö. (lk 42) * Me sumame aina sügavamas selges vaikusemeres. Nüüd ulatub see meile juba kaelast saati, peagi puudutab huuli, ja me ei jõuagi enam küsida, kuidas see siis õieti on — olla Ávilas, kuid mitte nii nagu mujal? Kuidas saada selle suure vaikuse vääriliseks? Aga küsida ka ei kõlba, Ávilas peab vastuse leidma igaüks ise. (lk 49) * Väljume linna müüride vahelt põhja suunas. All orus asub klooster, kus kasvas püha Teresa. Piki müüri edasi liikudes kohtame kühmuvajunud karjust koera ja valge lambakarjaga. Ávila hea karjus võiks olla kaheksakümne- või kolmesaja-aastane. Mitte miski temas ei viita ajastule, milles ta elab. Ettevaatlikul sammul viib ta oma karja alla orgu. (lk 49) * Valkjas kirik ja mina silm silma vastas sel veebruari alguspäeval sombuse taeva all. Ma vaatan seda läbi aja ja mälestuste loori: vanad kirikud ja vanad veebruarid meie vahel. See aastaaeg just nagu seisaks paigal — haritud, kuivad roostekarva väljad, ojade ääres puhkevad pajuurvad. Kui suudaks nõnda vabaneda ajast nagu see maastik, siis seisaksin tõepoolest silm silma vastas selle kirikuga. Aga teab kas inimesele on antud seda üle elada. Võib-olla isegi mitte asjadele. Maailm ilma aja säästliku loorita pudeneks põrmuks üheaegsuse kaalust, variseks endasse kokku nagu aine, mis on haaratud teise külgetõmbejõu keerisesse. Et kestaks aja vool ja selles elutu aine — selle kiriku ja minu, elusa tasakaal. Vaid mõnikord, mõni hetk, nagu sel varasel veebruaripäeval, rebenegu pisut loor ning paljastagu, et kõik on üheaegsuses ühtne. (lk 50-51, Baskide maa) * Hispaania on hõõguv saunaahi, kust ikka aeg-ajalt paiskuvad välja jaanileili suitsupahvakud. Avanevad laialt kirikute uksed, pühadus voolab välja tänavaile ja voogab seal uhkete, salapäraste rongkäikudena. Kõige ees, nähtamatutel õlgadel kantud, liiguvad taarudes hiiglased tohutu pea ja veidra jõllis näoga. Lõhnab viiruk siia-sinna kiikuvatelt suitsunõudelt, lehkavad kailud, siia-sinna sebivate jalgade alla tallatud. Tumeda leegina heljub jõugu peade kohal sügav laul. Mustlane hõiskab, kuni tal hääl lämbub ja peolaulust jääb järele vaid murdunud, vaevatud kähin. ''De profundis a te clamavi''. (lk 51) * Surmaga peab oskama ümber käia, see on kõik. Ei maksa oodata halastust ega tunnustust. Elada on raske ja surra niisamuti. Seepärast peab elama ja surema hambad ristis, nii hästi kui iganes saab. (lk 60) * Andalucía on päikeses punakaks kõrbenud keha ja oliivipuud tema karvastik. Ilmatuma tundlik maastik — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga valgus siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus paike veereb maakera pinnal! (lk 64) * Andalucías tekib täiesti ootamatult kindel veendumus, et sa pead uskuma elu. Sa pead jälle usaldama elu. Sest kõik pöörab heaks. Ja kui ongi halb, siis on ikkagi hea. Sa pead uskuma, et kõik, mis elus juhtub, on hea. Sa pead sukelduma ajavoolu ilma vastu puiklemata. Kõik on hea. Kõik on. Kõik. (lk 64) * Kevadel puud heljuvad, hõljuvad ja heljudes elavad. Siin-seal lööb rohelistest lainetest läbi mõni valge või roosakas vahutort: noorte viljapuude esimesed õied. Nad sätendavad ja säravad kui kastepiisad — taeva saadikud. Ja talled — värisevail karvased jalul kõmbivad nad ema järel. Isegi värske rohu niiske rohelus ei tundu neile küllalt sametine — nad tahaksid katta taeva. (lk 65, Põhja-Itaalia) * Tuleb aeg, kui me peame andma end sellele, mis oli päris algul: tulele, veele, õhule ja maale. Tuleb aeg, kui me peame andma oma keha tagasi. Elu on möödas, algab jälle Ithaka aeg. Seljataha on jäänud unistused, igatsused varjuvad kajakate haledas kisas. Keerdub koomale maailma kaarjas silmapiir, elu vööpael põimub igaviku laekasse. Ja unes me jõuame Ithakale ja avame silmad teisele, kaugemale silmapiirile. (lk 73) * Kreeta saarel hüpleb valgus kartmatult üle magavate hallide mäekühmude. Kreeta magab nagu tohutu härg Vahemere vetes. (lk 74) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ivask, Astrid}} 0jszlom3rnywc76rd4cj0hcr0yhtbuq 89062 89061 2022-08-05T12:16:10Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Läti luuletajad]] wikitext text/x-wiki '''Astrid Ivask''' (läti keeles Astrīde Ivaska, neiuna Astrīde Hartmane; 7. august 1926 Riia – 24. märts 2015) oli läti luuletaja ja tõlkija. ==Leiud== Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud [[Ita Saks]]. [[LR]] 18/1996 * [[Ema]] oli [[käsitöö]]tegija: aeg-ajalt muundus meie [[korter]] raamatuköitekojaks [[liim]]i lõhna ja kuldvärvi pudelikestega, aeg-ajalt kudumistöökojaks, aeg-ajalt klaasikunstniku töötoaks. Ema oskas paljusid asju: kõige tugevamat meest džudžitsuvõtetega seljatada, [[viinamari|viinamarju]] kasvatada, välismaa [[diplomaat]]e vastu võtta ja rehepeksutalguid korraldada. (lk 5) * Tagasi vaadates sulavad kümme Lestene [[suvi|suve]] kokku üheksainsaks kuldseks suveks, mille [[harmoonia]]t ei häiri miski, isegi mitte [[esimene armastus]], isegi mitte [[sõda]]. Kui me esimest korda tulime Lestenesse, oli kogu maa üle külvatud kukekannuste ja kollaste metstulpidega. Teed tundmata sõitsid mehed majakraamiga põiki läbi [[park|pargi]] ja jätsid rohu sisse sügavad vaod. Kui me kümme aastat hiljem sõitsime Lestenest päriselt ära, ei olnud need vaod veel kadunud. Maad kuldasid [[õun]]ad ja vahtralehed. Viimasel [[sügis]]el võtsime taliõunad maha niisama hoolikalt nagu igal aastal, õngitsesime neid ükshaaval pika ridvaga taevasinast ja panime [[ait]]a varjule. (lk 6) * [[Luule]] oli esialgu kõiksuse üks osa ja ringles minu maailmas nii, nagu [[veri]] ringleb kehas — nähtamatu, kuuldamatu, vältimatu. Möödus pikki aastaid, enne kui lõikasin läbi soone ja kastsin sinna sule. [[Lapsepõlv]]es oli mul kurttumm [[sõber]] ja võib-olla [[hirm]] vaimse [[tummus]]e ees sundiski mind kirjutama. (lk 6) * Neli maad ja tema [[luuletaja]]d on mind õpetanud mõistma [[elu]] ja [[surm]]a: [[Austria]], [[Hispaania]], [[Kreeka]] ja [[Soome]]. [[Viin (linn)|Wien]], linn nagu üliküps [[puuvili]], millel kõdu on juba sööbinud südamikku, aga mille maitse on imemagus, õpetas vastu võtma surma kui elu osa, mille pärast võib küll kurvastada, aga mitte väga. Hispaania õpetas põlgama surma ja temaga mängima, kutsudes teda [[kahevõitlus]]ele. Surm on Hispaanias innustav ning võimas loov jõud. Kreekas surma ei tunta, seal on ainult igavene elu [[päike]]ses. Ma tulin [[Kreeta]] saarele kui [[palverändur]], kellele on kõik [[patud]] andeks antud ja kes on vabastatud hirmust. Soomes on surma asemel [[igavik]], [[mets]]ade ja [[järv]]ede igavik. Seal tahaks hüüda; surm, kus on sinu astel, ja lapsena hõisates korjata seeni ja marju. (lk 6) * Soome on sile, kare või okkaline. Silita käega kiviaegset taprit ja meie aja klaasastjat. Männimetsad on okkalised, kadakad, pihlalehed, saunavihad ja narmaskoelised vaibad ka, aga graniit on kare. Järvepind on sile ja põhjapõdra karv ka, aga karu on sagrine. Kuid nüüd enam karusid ei ole. Oma karedates graniidist veskites on Soome puruks jahvatanud jääaja ja karude aja. (lk 9) * Missuguse vääramatu veendumusega nad ütlesid mulle sauna eesruumis, et saunas hakkan ma soome keelest aru saama. Küll sa saad, küll sa saad, julgustasid nad mind nagu last, saunas sa juba räägid soome keelt. Ja ma rääkisingi. Sulas sõnade kest ja jäi ainult tuum, mis kõigis keeltes on ühesugune. Neil oli õigus. Ja õigus oli ka paljasjalgsel eidekesel, keda ma alati õhtupoolikuti kohtasin tanumal, kui ta lehmi koju ajas. Ah et Ameerikast, imestas ta. Aga seal räägitakse ju ka soome keelt? Ja ma vastasin, et räägitakse muidugi. Sest soome keel on Soome kilp. (lk 10) * Kui Soomes sajab, siis mitte ainult ülevalt, vaid ka alt ja külgedelt. Sajab üksluiselt ja ühetasaselt juba teist nädalat. Mets mühab piiskade rütmis. Järv on tarretanud peegeldusmängud tuima külma kangestusse. Vesi veereb mustjastumm, paadid õõtsuvad kasutult ja on vihmavett täis valgunud. Suvest pole enam märkigi järel. Me oleme teelt eksinud päikese saajarahvas. (lk 10) * Soome valged ööd hõõguvad täielikus vaikuses. Valgus ei kao, vaid ainult taganeb piimja klaasseina taha. Laaned, puude salud, kaasikud sulavad sellesse lõõska ja seisavad liikumatult püsti nagu õielehed merevaigus. Näib, et valgetel öödel pole kunagi tuult. Pole ka pilvi. Taevas on niisama sile nagu järvepind: kaks tühja, öö hingeaurust ähmastunud peeglit. Linnud ei vaiki, vaid siristavad edasi nagu unenäos. Aeg-ajalt häälitseb kaerasori või kukub kägu. Hüpatab kala, silmates veepinnal kihulast, ja hüppab nõnda otse piimjasse taevasse. Ainuke piir vee ja taeva vahel, särje ja käo vahel on vaikuse piir. (lk 11) * Metsajärves kasvab üksainus valge vesiroos, päris naabri paadisilla läheduses. Meilt annab sinna sõuda üsna tükk maad, naabri juurest aga ainult paar sammu. Naaber on vanapoiss, aga joodik ta ei näi olevat. Ja mina noppisin piima järele sõudes selle ainukese vesiroosiõie. Seda peos hoides olin lausa ehmunud, nii puutumatult kaunis ja puhas oli see — nagu täht, nagu sõnulväljendamatu tunne. Ja ma teadsin — kui keegi mulle suveõhtul ulataks valge vesiroosi, siis oleks see mu elu pidulikem hetk. :Õis oli oma ilu täiuses ning keskpäeva päikesele avatud. Õielehed näisid seatud olevat nelja ringi, mitte nagu kollastel vesikuppudel, mis kasvavad kõigil kallastel. Valge vesiroosi tupplehed peidavad oma valevust kui saladust ainult seespool. Väljastpoolt on nad rohelised, varre juures päris valkjasrohekad, pruunikate erkroheliste servadega. Kroonlehtede esimene ring on niisama suur nagu tupplehed, aga valge. Sellele järgnevad ristamisi veel viis valget kroonlehte, iga järgmine leht pisut väiksem eelmisest. Kroonlehtede täht moodustab pärja kuldsete narmaste ümber. Nendes peitub vesiroosi emakasuue. Kuldsed tolmukad kerkivad püstjalt seesmiste kroonlehtede kohal, põimudes ning nõnda kaitstes roosi saladust. (lk 13) * Mida me ajame taga, kuhu me tahame jõuda oma meelest? Jääda meile määratud piiridesse ja nendes piirides suureks saada: jääda metsajärve äärde ja muutuda selgeks nagu tema. Seda me võib-olla suudame. (lk 17) * Siinne maastik ei paku kuigi suurt vaheldust. Selles ei ole ka midagi eriti silmapaistvat, aga ta on saatuslik. Kes on teda kord vaadanud õigel hetkel, ei unusta teda kunagi. Ta hakkab mõtlema ülema prohveti Väinämöise mõtteid, hakkab kõndima saare kaunikese Aino radu. Teiseks muutub tema päevade kulg, teisale pöördub silmade vaade. (lk 18) * Aga kuidas saab meie kõrvale kuuldamatu tähtede tiirlemine olla nii võimsalt tuntav? Siin keset laasi ja järvi, selles taevasse avatud silmas, näivad tähed keerduvat valguskoonlaks ja tõmbavat meid endaga kaasa. Pole kuhugi pageda tähtede võimu eest, me oleme neile alistatud, kuidas me ka ei põikleks ega varjaks end. Tähtede laine on meid haaranud oma embusse, on voolanud üle meie peade. (lk 22) * Järv aga on osa maast ja osa taevast. Rohkem taevast, mida ta häilib oma kallaste kätkis. Järv on siin ainult selleks, et hoida taevast, järv on taeva hoidja. Kuid täna öösel pole tal vaja taevast hoida, sest taevas on sombune, rasketesse pilvemähkmetesse mähkunud. Järv krookleb omatahtsi ja lubab puhanguil liuelda oma pinnal. Täna öösel on järv hämune ja tuhm nagu vana hõbepeegel. Jaaniööl mõtiskleb järv ühest ja teisest oma veepinna kergetes sälkudes. Rukkilõikuse ajal muutub ta tähehoidjaks ja langevad tähed sukelduvad kõige sügavamasse kohta, otse järve südamesse. (lk 25) * Võimsalt üksluine Soome maastik, sangarlik maastik. Igavikust jutustab see, kuid mitte sellest, mis haua taga. Sellest igavikust, milles elame praegu, räägib ta. Sellest, et vesi on hall ja kaldad niisamuti. Et me oleme elus ja surnud ka. Et elu on imeline unenägu, millest me ei suuda ärgata. Ja surm samuti. Ja meie, kes me viibime selles unenäos, selles paadis, nendes hallides vetes hallide kallaste haardes, meie ei pääse kunagi välja sellest unenäost. Sellest ei saa ärgata, võib vaid liuguda teise — sügavamasse unne, nagu paat liugub teise — sügavamasse merre. Meie oleme unenäos ikka ja igavesti, meie oleme unenägu. Meile on määratud ärgata vaid selleks hetkeks, mida nimetatakse armastuseks. See on meie jaoks, kes me liigume nagu unenäos, ainuke tegelikkus. (lk 26) * Must kallas. Samm-sammult suundume vastu mere sünkjasmustale igavikule. Otse vee süles laotub sõmerjas must liiv. Tumedad sädelevad väikesed lained lakuvad kalda raamistust. Pole kuskil midagi, mitte kedagi. Ei värve, ei helisid väljaspool tumedat sädelust. Mitte midagi, välja arvatud muutumatu igavik paremal ja vasakul pool. (lk 27, Island) * Me oleme jõudnud Islandi uhkuse Thingvelliri, iidse althingi koha juurde. Siin pole midagi, ainult looduslik laavasein seljataga kogu pikkuses ja tühi, samblaga kaetud ja kive täis puistatud väli eespool. Puutumatu. Nagu poleks inimene siia veel oma jalga tõstnud. Kõige vaiksem mälestusmärk maailmas on tühjus. (lk 28) * Iiri, väikeste külmakartmatute kolmeleheliste taimede maa. Sinu tunnusmärgiks ei ole mitte üllas liiliaõis nagu Prantsusmaal ega uhke lõvi nagu Inglismaal, vaid väike märkamatu metsik taim, mis tihedalt liibub vastu su maakamarat. Oma kodumaa neljakümnest rohelise varjundist laulis kaugsõidukapteni naine, oma sügavast, rohelisest külmakartmatust maast. (lk 30-31) * Edela-Iiri maastik on künklik ja järsk. Künkakühmud on kootud väikestest väljalappidest. Rohkem on kolm- kui nelinurki. Kellelgi hiidkudujal oli üle jäänud hulk kõikvõimalikke värvilisi lõngajuppe, kõige rohkem rohelist. Ta kudus palju väikesi lappe ja heegeldas need kokku jämeda ruske lõngaga — metsikute elavtaradega. Lappidesse on siin-seal peitunud sõlmekesi — suuremad neist on lehmad, pisemad ja valkjamad uted. Pilk libiseb pehmelt üle kinkude. Libiseb ja põrkab vastu helklevat merd nagu vastu klaasseina. Merest kaugemale ta ei küüni. (lk 31) * Mere sõnumid tuleb vastu võtta vaikselt, üksipäini. Need on iidsed, muutumatud ja väga kaugelt meieni jõudnud. Igaüks saab nendest aru omal viisil ning peidab oma südame kõige salajasemasse soppi. Kui väga ka ei tahaks, merele ei saa vastust anda. (lk 33) * Õhtutuul tuleb alati nagu postimees öisel ajal ja klõbistab koiduni kirjakasti kaant, et üle anda ainult temale usaldatud sõnumit. Aga kuna sõnum on kirja panemata, siis ei saa seda ka kasti jätta. Tuul peab lahkuma ülesannet täitmata. Et kunagi tagasi tulla. (lk 33) * Me oleme siin kõrtsinurgas pununud oma väikese läheduse pesa, me toetame üksteist, me joodame üksteist, me poeme sellesse ühtekuuluvusse nagu emaüska ega kuulegi, et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab: on aeg sulgeda! Alati on see Tema Ise, kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma, kes annab laevakella. :Just siis, kui meil on nii hea olla nagu pühapäeva hommikul voodis, nagu suvisel pärastlõunal võrkkiiges. Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi koridoride rõskesse iiri öhe. Kõrts seisab kõrgel merekaldal — me astume otse maailmaruumi. Meie all pimedas mühab meri ja meie kohal virvendavad rahutud tähed. Ja nii me seal siis seisame, kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest, mis alles kajavad meil kõrvus. (lk 37-38) * Siin olen mina ja minu ümber on maailma neli põhiainet: tuli kaminas, maa teispool laia akent, madalamal meri ja mere kohal tuul. :Tuul on õhu keha, mis teeb teda nähtavaks, kuuldavaks ja tuntavaks. Aga võib-olla on tuul viiendana meie seltsis. Või on see valgus: pühadekuuse peegeldus hämaral merepoolsel aknaruudul ja poi märguanne silmapiiril. :Või olen see hoopis mina, kus tuli ja vesi, maa ja õhk, valgus ja tuul voolavad ühte ja ütlevad: siin me oleme. (lk 41) * Teisel jõulupühal põleb mul kaminas imeväärne tuli — mitte ainult soe, vaid kõvale alusele rajatud tuli. Kõige all paremal ja vasakul on kaks turbapätsi, kaks tükikest Iirimaad. Nende peal on reas kolm ja pisut kõrgemal veel kaks kivisöekihti: Iirimaa viis piirkonda — keltide püha arvu "viis" kordus. Ja kõige selle peale on pikuti laotud veel üks turbapäts. Nõnda hõõgudes on nad kõik ladestunud ja avanenud nagu tulise raamatu leheküljed — Iirimaa rahvaluuleraamat. Turvas põleb alati nõnda — lõõmavate lehtedena, mida ainult leegid suudavad lugeda. (lk 41) * Pimeduse saabudes hakkavad lööma majakate vilkuvad südamed. Igal majakal kogu laias maailmas on oma rütm ja omad südametuksed niisamuti nagu inimesel. Ei leidu vist kahte südant ega kahte majakat, kelle tuksed ei erineks omavahel karvavõrdki. Nutusääre majakal on suur ergas süda nagu täht pühadekuuse tipus. See kustub vaid üheks lühikeseks hetkeks; tegelikult ei kustu ta ülepea, ainult tumeneb ja punab, et uuesti puhkeda võimsas säras: näe, siin ma nüüd olen, mitte miski ei suuda mind kustutada. Mere tähed majakates koidavad ja loojuvad, surevad ja sünnivad taas, ringeldes vaibumatus rütmis. (lk 42) * Igal õhtul liiguvad paadid merele, kalurid vananevad ja väsivad neid juhtides. Aga täna õhtul on nende hulgas üks valge purjekas, südametuule paat, sest klaasverandalt vaatab merele tütarlaps, õlad mähitud juuste rätti. Aja voolu ristab igatsuste vool, purjesid paisutab ebamaine tuul. Habras, tabamatu, nagu luige peegelpilt rohekas vees, kustub purjekas hämaras koos teiste paatidega. Aga kui paadid on heitnud ankrusse ja asunud öisele püügile, libiseb valge purjekas veel kaua vidus, jättes enda järele vaevu aimatava helmevöö. (lk 42) * Me sumame aina sügavamas selges vaikusemeres. Nüüd ulatub see meile juba kaelast saati, peagi puudutab huuli, ja me ei jõuagi enam küsida, kuidas see siis õieti on — olla Ávilas, kuid mitte nii nagu mujal? Kuidas saada selle suure vaikuse vääriliseks? Aga küsida ka ei kõlba, Ávilas peab vastuse leidma igaüks ise. (lk 49) * Väljume linna müüride vahelt põhja suunas. All orus asub klooster, kus kasvas püha Teresa. Piki müüri edasi liikudes kohtame kühmuvajunud karjust koera ja valge lambakarjaga. Ávila hea karjus võiks olla kaheksakümne- või kolmesaja-aastane. Mitte miski temas ei viita ajastule, milles ta elab. Ettevaatlikul sammul viib ta oma karja alla orgu. (lk 49) * Valkjas kirik ja mina silm silma vastas sel veebruari alguspäeval sombuse taeva all. Ma vaatan seda läbi aja ja mälestuste loori: vanad kirikud ja vanad veebruarid meie vahel. See aastaaeg just nagu seisaks paigal — haritud, kuivad roostekarva väljad, ojade ääres puhkevad pajuurvad. Kui suudaks nõnda vabaneda ajast nagu see maastik, siis seisaksin tõepoolest silm silma vastas selle kirikuga. Aga teab kas inimesele on antud seda üle elada. Võib-olla isegi mitte asjadele. Maailm ilma aja säästliku loorita pudeneks põrmuks üheaegsuse kaalust, variseks endasse kokku nagu aine, mis on haaratud teise külgetõmbejõu keerisesse. Et kestaks aja vool ja selles elutu aine — selle kiriku ja minu, elusa tasakaal. Vaid mõnikord, mõni hetk, nagu sel varasel veebruaripäeval, rebenegu pisut loor ning paljastagu, et kõik on üheaegsuses ühtne. (lk 50-51, Baskide maa) * Hispaania on hõõguv saunaahi, kust ikka aeg-ajalt paiskuvad välja jaanileili suitsupahvakud. Avanevad laialt kirikute uksed, pühadus voolab välja tänavaile ja voogab seal uhkete, salapäraste rongkäikudena. Kõige ees, nähtamatutel õlgadel kantud, liiguvad taarudes hiiglased tohutu pea ja veidra jõllis näoga. Lõhnab viiruk siia-sinna kiikuvatelt suitsunõudelt, lehkavad kailud, siia-sinna sebivate jalgade alla tallatud. Tumeda leegina heljub jõugu peade kohal sügav laul. Mustlane hõiskab, kuni tal hääl lämbub ja peolaulust jääb järele vaid murdunud, vaevatud kähin. ''De profundis a te clamavi''. (lk 51) * Surmaga peab oskama ümber käia, see on kõik. Ei maksa oodata halastust ega tunnustust. Elada on raske ja surra niisamuti. Seepärast peab elama ja surema hambad ristis, nii hästi kui iganes saab. (lk 60) * Andalucía on päikeses punakaks kõrbenud keha ja oliivipuud tema karvastik. Ilmatuma tundlik maastik — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga valgus siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus paike veereb maakera pinnal! (lk 64) * Andalucías tekib täiesti ootamatult kindel veendumus, et sa pead uskuma elu. Sa pead jälle usaldama elu. Sest kõik pöörab heaks. Ja kui ongi halb, siis on ikkagi hea. Sa pead uskuma, et kõik, mis elus juhtub, on hea. Sa pead sukelduma ajavoolu ilma vastu puiklemata. Kõik on hea. Kõik on. Kõik. (lk 64) * Kevadel puud heljuvad, hõljuvad ja heljudes elavad. Siin-seal lööb rohelistest lainetest läbi mõni valge või roosakas vahutort: noorte viljapuude esimesed õied. Nad sätendavad ja säravad kui kastepiisad — taeva saadikud. Ja talled — värisevail karvased jalul kõmbivad nad ema järel. Isegi värske rohu niiske rohelus ei tundu neile küllalt sametine — nad tahaksid katta taeva. (lk 65, Põhja-Itaalia) * Tuleb aeg, kui me peame andma end sellele, mis oli päris algul: tulele, veele, õhule ja maale. Tuleb aeg, kui me peame andma oma keha tagasi. Elu on möödas, algab jälle Ithaka aeg. Seljataha on jäänud unistused, igatsused varjuvad kajakate haledas kisas. Keerdub koomale maailma kaarjas silmapiir, elu vööpael põimub igaviku laekasse. Ja unes me jõuame Ithakale ja avame silmad teisele, kaugemale silmapiirile. (lk 73) * Kreeta saarel hüpleb valgus kartmatult üle magavate hallide mäekühmude. Kreeta magab nagu tohutu härg Vahemere vetes. (lk 74) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ivask, Astrid}} [[Kategooria:Läti luuletajad]] 8di02vn84vo0dmuz67tqepv1wtn5ssb 89063 89062 2022-08-05T12:16:22Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Läti tõlkijad]] wikitext text/x-wiki '''Astrid Ivask''' (läti keeles Astrīde Ivaska, neiuna Astrīde Hartmane; 7. august 1926 Riia – 24. märts 2015) oli läti luuletaja ja tõlkija. ==Leiud== Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud [[Ita Saks]]. [[LR]] 18/1996 * [[Ema]] oli [[käsitöö]]tegija: aeg-ajalt muundus meie [[korter]] raamatuköitekojaks [[liim]]i lõhna ja kuldvärvi pudelikestega, aeg-ajalt kudumistöökojaks, aeg-ajalt klaasikunstniku töötoaks. Ema oskas paljusid asju: kõige tugevamat meest džudžitsuvõtetega seljatada, [[viinamari|viinamarju]] kasvatada, välismaa [[diplomaat]]e vastu võtta ja rehepeksutalguid korraldada. (lk 5) * Tagasi vaadates sulavad kümme Lestene [[suvi|suve]] kokku üheksainsaks kuldseks suveks, mille [[harmoonia]]t ei häiri miski, isegi mitte [[esimene armastus]], isegi mitte [[sõda]]. Kui me esimest korda tulime Lestenesse, oli kogu maa üle külvatud kukekannuste ja kollaste metstulpidega. Teed tundmata sõitsid mehed majakraamiga põiki läbi [[park|pargi]] ja jätsid rohu sisse sügavad vaod. Kui me kümme aastat hiljem sõitsime Lestenest päriselt ära, ei olnud need vaod veel kadunud. Maad kuldasid [[õun]]ad ja vahtralehed. Viimasel [[sügis]]el võtsime taliõunad maha niisama hoolikalt nagu igal aastal, õngitsesime neid ükshaaval pika ridvaga taevasinast ja panime [[ait]]a varjule. (lk 6) * [[Luule]] oli esialgu kõiksuse üks osa ja ringles minu maailmas nii, nagu [[veri]] ringleb kehas — nähtamatu, kuuldamatu, vältimatu. Möödus pikki aastaid, enne kui lõikasin läbi soone ja kastsin sinna sule. [[Lapsepõlv]]es oli mul kurttumm [[sõber]] ja võib-olla [[hirm]] vaimse [[tummus]]e ees sundiski mind kirjutama. (lk 6) * Neli maad ja tema [[luuletaja]]d on mind õpetanud mõistma [[elu]] ja [[surm]]a: [[Austria]], [[Hispaania]], [[Kreeka]] ja [[Soome]]. [[Viin (linn)|Wien]], linn nagu üliküps [[puuvili]], millel kõdu on juba sööbinud südamikku, aga mille maitse on imemagus, õpetas vastu võtma surma kui elu osa, mille pärast võib küll kurvastada, aga mitte väga. Hispaania õpetas põlgama surma ja temaga mängima, kutsudes teda [[kahevõitlus]]ele. Surm on Hispaanias innustav ning võimas loov jõud. Kreekas surma ei tunta, seal on ainult igavene elu [[päike]]ses. Ma tulin [[Kreeta]] saarele kui [[palverändur]], kellele on kõik [[patud]] andeks antud ja kes on vabastatud hirmust. Soomes on surma asemel [[igavik]], [[mets]]ade ja [[järv]]ede igavik. Seal tahaks hüüda; surm, kus on sinu astel, ja lapsena hõisates korjata seeni ja marju. (lk 6) * Soome on sile, kare või okkaline. Silita käega kiviaegset taprit ja meie aja klaasastjat. Männimetsad on okkalised, kadakad, pihlalehed, saunavihad ja narmaskoelised vaibad ka, aga graniit on kare. Järvepind on sile ja põhjapõdra karv ka, aga karu on sagrine. Kuid nüüd enam karusid ei ole. Oma karedates graniidist veskites on Soome puruks jahvatanud jääaja ja karude aja. (lk 9) * Missuguse vääramatu veendumusega nad ütlesid mulle sauna eesruumis, et saunas hakkan ma soome keelest aru saama. Küll sa saad, küll sa saad, julgustasid nad mind nagu last, saunas sa juba räägid soome keelt. Ja ma rääkisingi. Sulas sõnade kest ja jäi ainult tuum, mis kõigis keeltes on ühesugune. Neil oli õigus. Ja õigus oli ka paljasjalgsel eidekesel, keda ma alati õhtupoolikuti kohtasin tanumal, kui ta lehmi koju ajas. Ah et Ameerikast, imestas ta. Aga seal räägitakse ju ka soome keelt? Ja ma vastasin, et räägitakse muidugi. Sest soome keel on Soome kilp. (lk 10) * Kui Soomes sajab, siis mitte ainult ülevalt, vaid ka alt ja külgedelt. Sajab üksluiselt ja ühetasaselt juba teist nädalat. Mets mühab piiskade rütmis. Järv on tarretanud peegeldusmängud tuima külma kangestusse. Vesi veereb mustjastumm, paadid õõtsuvad kasutult ja on vihmavett täis valgunud. Suvest pole enam märkigi järel. Me oleme teelt eksinud päikese saajarahvas. (lk 10) * Soome valged ööd hõõguvad täielikus vaikuses. Valgus ei kao, vaid ainult taganeb piimja klaasseina taha. Laaned, puude salud, kaasikud sulavad sellesse lõõska ja seisavad liikumatult püsti nagu õielehed merevaigus. Näib, et valgetel öödel pole kunagi tuult. Pole ka pilvi. Taevas on niisama sile nagu järvepind: kaks tühja, öö hingeaurust ähmastunud peeglit. Linnud ei vaiki, vaid siristavad edasi nagu unenäos. Aeg-ajalt häälitseb kaerasori või kukub kägu. Hüpatab kala, silmates veepinnal kihulast, ja hüppab nõnda otse piimjasse taevasse. Ainuke piir vee ja taeva vahel, särje ja käo vahel on vaikuse piir. (lk 11) * Metsajärves kasvab üksainus valge vesiroos, päris naabri paadisilla läheduses. Meilt annab sinna sõuda üsna tükk maad, naabri juurest aga ainult paar sammu. Naaber on vanapoiss, aga joodik ta ei näi olevat. Ja mina noppisin piima järele sõudes selle ainukese vesiroosiõie. Seda peos hoides olin lausa ehmunud, nii puutumatult kaunis ja puhas oli see — nagu täht, nagu sõnulväljendamatu tunne. Ja ma teadsin — kui keegi mulle suveõhtul ulataks valge vesiroosi, siis oleks see mu elu pidulikem hetk. :Õis oli oma ilu täiuses ning keskpäeva päikesele avatud. Õielehed näisid seatud olevat nelja ringi, mitte nagu kollastel vesikuppudel, mis kasvavad kõigil kallastel. Valge vesiroosi tupplehed peidavad oma valevust kui saladust ainult seespool. Väljastpoolt on nad rohelised, varre juures päris valkjasrohekad, pruunikate erkroheliste servadega. Kroonlehtede esimene ring on niisama suur nagu tupplehed, aga valge. Sellele järgnevad ristamisi veel viis valget kroonlehte, iga järgmine leht pisut väiksem eelmisest. Kroonlehtede täht moodustab pärja kuldsete narmaste ümber. Nendes peitub vesiroosi emakasuue. Kuldsed tolmukad kerkivad püstjalt seesmiste kroonlehtede kohal, põimudes ning nõnda kaitstes roosi saladust. (lk 13) * Mida me ajame taga, kuhu me tahame jõuda oma meelest? Jääda meile määratud piiridesse ja nendes piirides suureks saada: jääda metsajärve äärde ja muutuda selgeks nagu tema. Seda me võib-olla suudame. (lk 17) * Siinne maastik ei paku kuigi suurt vaheldust. Selles ei ole ka midagi eriti silmapaistvat, aga ta on saatuslik. Kes on teda kord vaadanud õigel hetkel, ei unusta teda kunagi. Ta hakkab mõtlema ülema prohveti Väinämöise mõtteid, hakkab kõndima saare kaunikese Aino radu. Teiseks muutub tema päevade kulg, teisale pöördub silmade vaade. (lk 18) * Aga kuidas saab meie kõrvale kuuldamatu tähtede tiirlemine olla nii võimsalt tuntav? Siin keset laasi ja järvi, selles taevasse avatud silmas, näivad tähed keerduvat valguskoonlaks ja tõmbavat meid endaga kaasa. Pole kuhugi pageda tähtede võimu eest, me oleme neile alistatud, kuidas me ka ei põikleks ega varjaks end. Tähtede laine on meid haaranud oma embusse, on voolanud üle meie peade. (lk 22) * Järv aga on osa maast ja osa taevast. Rohkem taevast, mida ta häilib oma kallaste kätkis. Järv on siin ainult selleks, et hoida taevast, järv on taeva hoidja. Kuid täna öösel pole tal vaja taevast hoida, sest taevas on sombune, rasketesse pilvemähkmetesse mähkunud. Järv krookleb omatahtsi ja lubab puhanguil liuelda oma pinnal. Täna öösel on järv hämune ja tuhm nagu vana hõbepeegel. Jaaniööl mõtiskleb järv ühest ja teisest oma veepinna kergetes sälkudes. Rukkilõikuse ajal muutub ta tähehoidjaks ja langevad tähed sukelduvad kõige sügavamasse kohta, otse järve südamesse. (lk 25) * Võimsalt üksluine Soome maastik, sangarlik maastik. Igavikust jutustab see, kuid mitte sellest, mis haua taga. Sellest igavikust, milles elame praegu, räägib ta. Sellest, et vesi on hall ja kaldad niisamuti. Et me oleme elus ja surnud ka. Et elu on imeline unenägu, millest me ei suuda ärgata. Ja surm samuti. Ja meie, kes me viibime selles unenäos, selles paadis, nendes hallides vetes hallide kallaste haardes, meie ei pääse kunagi välja sellest unenäost. Sellest ei saa ärgata, võib vaid liuguda teise — sügavamasse unne, nagu paat liugub teise — sügavamasse merre. Meie oleme unenäos ikka ja igavesti, meie oleme unenägu. Meile on määratud ärgata vaid selleks hetkeks, mida nimetatakse armastuseks. See on meie jaoks, kes me liigume nagu unenäos, ainuke tegelikkus. (lk 26) * Must kallas. Samm-sammult suundume vastu mere sünkjasmustale igavikule. Otse vee süles laotub sõmerjas must liiv. Tumedad sädelevad väikesed lained lakuvad kalda raamistust. Pole kuskil midagi, mitte kedagi. Ei värve, ei helisid väljaspool tumedat sädelust. Mitte midagi, välja arvatud muutumatu igavik paremal ja vasakul pool. (lk 27, Island) * Me oleme jõudnud Islandi uhkuse Thingvelliri, iidse althingi koha juurde. Siin pole midagi, ainult looduslik laavasein seljataga kogu pikkuses ja tühi, samblaga kaetud ja kive täis puistatud väli eespool. Puutumatu. Nagu poleks inimene siia veel oma jalga tõstnud. Kõige vaiksem mälestusmärk maailmas on tühjus. (lk 28) * Iiri, väikeste külmakartmatute kolmeleheliste taimede maa. Sinu tunnusmärgiks ei ole mitte üllas liiliaõis nagu Prantsusmaal ega uhke lõvi nagu Inglismaal, vaid väike märkamatu metsik taim, mis tihedalt liibub vastu su maakamarat. Oma kodumaa neljakümnest rohelise varjundist laulis kaugsõidukapteni naine, oma sügavast, rohelisest külmakartmatust maast. (lk 30-31) * Edela-Iiri maastik on künklik ja järsk. Künkakühmud on kootud väikestest väljalappidest. Rohkem on kolm- kui nelinurki. Kellelgi hiidkudujal oli üle jäänud hulk kõikvõimalikke värvilisi lõngajuppe, kõige rohkem rohelist. Ta kudus palju väikesi lappe ja heegeldas need kokku jämeda ruske lõngaga — metsikute elavtaradega. Lappidesse on siin-seal peitunud sõlmekesi — suuremad neist on lehmad, pisemad ja valkjamad uted. Pilk libiseb pehmelt üle kinkude. Libiseb ja põrkab vastu helklevat merd nagu vastu klaasseina. Merest kaugemale ta ei küüni. (lk 31) * Mere sõnumid tuleb vastu võtta vaikselt, üksipäini. Need on iidsed, muutumatud ja väga kaugelt meieni jõudnud. Igaüks saab nendest aru omal viisil ning peidab oma südame kõige salajasemasse soppi. Kui väga ka ei tahaks, merele ei saa vastust anda. (lk 33) * Õhtutuul tuleb alati nagu postimees öisel ajal ja klõbistab koiduni kirjakasti kaant, et üle anda ainult temale usaldatud sõnumit. Aga kuna sõnum on kirja panemata, siis ei saa seda ka kasti jätta. Tuul peab lahkuma ülesannet täitmata. Et kunagi tagasi tulla. (lk 33) * Me oleme siin kõrtsinurgas pununud oma väikese läheduse pesa, me toetame üksteist, me joodame üksteist, me poeme sellesse ühtekuuluvusse nagu emaüska ega kuulegi, et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab: on aeg sulgeda! Alati on see Tema Ise, kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma, kes annab laevakella. :Just siis, kui meil on nii hea olla nagu pühapäeva hommikul voodis, nagu suvisel pärastlõunal võrkkiiges. Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi koridoride rõskesse iiri öhe. Kõrts seisab kõrgel merekaldal — me astume otse maailmaruumi. Meie all pimedas mühab meri ja meie kohal virvendavad rahutud tähed. Ja nii me seal siis seisame, kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest, mis alles kajavad meil kõrvus. (lk 37-38) * Siin olen mina ja minu ümber on maailma neli põhiainet: tuli kaminas, maa teispool laia akent, madalamal meri ja mere kohal tuul. :Tuul on õhu keha, mis teeb teda nähtavaks, kuuldavaks ja tuntavaks. Aga võib-olla on tuul viiendana meie seltsis. Või on see valgus: pühadekuuse peegeldus hämaral merepoolsel aknaruudul ja poi märguanne silmapiiril. :Või olen see hoopis mina, kus tuli ja vesi, maa ja õhk, valgus ja tuul voolavad ühte ja ütlevad: siin me oleme. (lk 41) * Teisel jõulupühal põleb mul kaminas imeväärne tuli — mitte ainult soe, vaid kõvale alusele rajatud tuli. Kõige all paremal ja vasakul on kaks turbapätsi, kaks tükikest Iirimaad. Nende peal on reas kolm ja pisut kõrgemal veel kaks kivisöekihti: Iirimaa viis piirkonda — keltide püha arvu "viis" kordus. Ja kõige selle peale on pikuti laotud veel üks turbapäts. Nõnda hõõgudes on nad kõik ladestunud ja avanenud nagu tulise raamatu leheküljed — Iirimaa rahvaluuleraamat. Turvas põleb alati nõnda — lõõmavate lehtedena, mida ainult leegid suudavad lugeda. (lk 41) * Pimeduse saabudes hakkavad lööma majakate vilkuvad südamed. Igal majakal kogu laias maailmas on oma rütm ja omad südametuksed niisamuti nagu inimesel. Ei leidu vist kahte südant ega kahte majakat, kelle tuksed ei erineks omavahel karvavõrdki. Nutusääre majakal on suur ergas süda nagu täht pühadekuuse tipus. See kustub vaid üheks lühikeseks hetkeks; tegelikult ei kustu ta ülepea, ainult tumeneb ja punab, et uuesti puhkeda võimsas säras: näe, siin ma nüüd olen, mitte miski ei suuda mind kustutada. Mere tähed majakates koidavad ja loojuvad, surevad ja sünnivad taas, ringeldes vaibumatus rütmis. (lk 42) * Igal õhtul liiguvad paadid merele, kalurid vananevad ja väsivad neid juhtides. Aga täna õhtul on nende hulgas üks valge purjekas, südametuule paat, sest klaasverandalt vaatab merele tütarlaps, õlad mähitud juuste rätti. Aja voolu ristab igatsuste vool, purjesid paisutab ebamaine tuul. Habras, tabamatu, nagu luige peegelpilt rohekas vees, kustub purjekas hämaras koos teiste paatidega. Aga kui paadid on heitnud ankrusse ja asunud öisele püügile, libiseb valge purjekas veel kaua vidus, jättes enda järele vaevu aimatava helmevöö. (lk 42) * Me sumame aina sügavamas selges vaikusemeres. Nüüd ulatub see meile juba kaelast saati, peagi puudutab huuli, ja me ei jõuagi enam küsida, kuidas see siis õieti on — olla Ávilas, kuid mitte nii nagu mujal? Kuidas saada selle suure vaikuse vääriliseks? Aga küsida ka ei kõlba, Ávilas peab vastuse leidma igaüks ise. (lk 49) * Väljume linna müüride vahelt põhja suunas. All orus asub klooster, kus kasvas püha Teresa. Piki müüri edasi liikudes kohtame kühmuvajunud karjust koera ja valge lambakarjaga. Ávila hea karjus võiks olla kaheksakümne- või kolmesaja-aastane. Mitte miski temas ei viita ajastule, milles ta elab. Ettevaatlikul sammul viib ta oma karja alla orgu. (lk 49) * Valkjas kirik ja mina silm silma vastas sel veebruari alguspäeval sombuse taeva all. Ma vaatan seda läbi aja ja mälestuste loori: vanad kirikud ja vanad veebruarid meie vahel. See aastaaeg just nagu seisaks paigal — haritud, kuivad roostekarva väljad, ojade ääres puhkevad pajuurvad. Kui suudaks nõnda vabaneda ajast nagu see maastik, siis seisaksin tõepoolest silm silma vastas selle kirikuga. Aga teab kas inimesele on antud seda üle elada. Võib-olla isegi mitte asjadele. Maailm ilma aja säästliku loorita pudeneks põrmuks üheaegsuse kaalust, variseks endasse kokku nagu aine, mis on haaratud teise külgetõmbejõu keerisesse. Et kestaks aja vool ja selles elutu aine — selle kiriku ja minu, elusa tasakaal. Vaid mõnikord, mõni hetk, nagu sel varasel veebruaripäeval, rebenegu pisut loor ning paljastagu, et kõik on üheaegsuses ühtne. (lk 50-51, Baskide maa) * Hispaania on hõõguv saunaahi, kust ikka aeg-ajalt paiskuvad välja jaanileili suitsupahvakud. Avanevad laialt kirikute uksed, pühadus voolab välja tänavaile ja voogab seal uhkete, salapäraste rongkäikudena. Kõige ees, nähtamatutel õlgadel kantud, liiguvad taarudes hiiglased tohutu pea ja veidra jõllis näoga. Lõhnab viiruk siia-sinna kiikuvatelt suitsunõudelt, lehkavad kailud, siia-sinna sebivate jalgade alla tallatud. Tumeda leegina heljub jõugu peade kohal sügav laul. Mustlane hõiskab, kuni tal hääl lämbub ja peolaulust jääb järele vaid murdunud, vaevatud kähin. ''De profundis a te clamavi''. (lk 51) * Surmaga peab oskama ümber käia, see on kõik. Ei maksa oodata halastust ega tunnustust. Elada on raske ja surra niisamuti. Seepärast peab elama ja surema hambad ristis, nii hästi kui iganes saab. (lk 60) * Andalucía on päikeses punakaks kõrbenud keha ja oliivipuud tema karvastik. Ilmatuma tundlik maastik — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga valgus siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus paike veereb maakera pinnal! (lk 64) * Andalucías tekib täiesti ootamatult kindel veendumus, et sa pead uskuma elu. Sa pead jälle usaldama elu. Sest kõik pöörab heaks. Ja kui ongi halb, siis on ikkagi hea. Sa pead uskuma, et kõik, mis elus juhtub, on hea. Sa pead sukelduma ajavoolu ilma vastu puiklemata. Kõik on hea. Kõik on. Kõik. (lk 64) * Kevadel puud heljuvad, hõljuvad ja heljudes elavad. Siin-seal lööb rohelistest lainetest läbi mõni valge või roosakas vahutort: noorte viljapuude esimesed õied. Nad sätendavad ja säravad kui kastepiisad — taeva saadikud. Ja talled — värisevail karvased jalul kõmbivad nad ema järel. Isegi värske rohu niiske rohelus ei tundu neile küllalt sametine — nad tahaksid katta taeva. (lk 65, Põhja-Itaalia) * Tuleb aeg, kui me peame andma end sellele, mis oli päris algul: tulele, veele, õhule ja maale. Tuleb aeg, kui me peame andma oma keha tagasi. Elu on möödas, algab jälle Ithaka aeg. Seljataha on jäänud unistused, igatsused varjuvad kajakate haledas kisas. Keerdub koomale maailma kaarjas silmapiir, elu vööpael põimub igaviku laekasse. Ja unes me jõuame Ithakale ja avame silmad teisele, kaugemale silmapiirile. (lk 73) * Kreeta saarel hüpleb valgus kartmatult üle magavate hallide mäekühmude. Kreeta magab nagu tohutu härg Vahemere vetes. (lk 74) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ivask, Astrid}} [[Kategooria:Läti luuletajad]] [[Kategooria:Läti tõlkijad]] ccuq182287ko4omef3lsgwyltp09m0x 0 18881 89065 2022-08-05T14:10:29Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: '[[Pilt:Haasjoki, Pauliina.IMG_4994.JPG|pisi|Pauliina Haasjoki, 2012.]] '''Pauliina Maarit Haasjoki''' (sündinud 7. augustil 1976 Ulvilas, Soomes) on soome luuletaja, kirjanik, kirjandusteadlane ja kriitik. ==Luule== <poem> Kui [[õnn]] oleks kaunites [[olukord]]ades, sädeleks [[maailm]] ära. Kui õnn oleks nutmatuses, kui see oleks [[päikesepaiste]]s. Mis on kakskümmend kaheksa kraadi, [[tuul]] puhub kaks meetrit sekundis, nähtavus saarteni välja? Kuidas on seista a...' wikitext text/x-wiki [[Pilt:Haasjoki, Pauliina.IMG_4994.JPG|pisi|Pauliina Haasjoki, 2012.]] '''Pauliina Maarit Haasjoki''' (sündinud 7. augustil 1976 Ulvilas, Soomes) on soome luuletaja, kirjanik, kirjandusteadlane ja kriitik. ==Luule== <poem> Kui [[õnn]] oleks kaunites [[olukord]]ades, sädeleks [[maailm]] ära. Kui õnn oleks nutmatuses, kui see oleks [[päikesepaiste]]s. Mis on kakskümmend kaheksa kraadi, [[tuul]] puhub kaks meetrit sekundis, nähtavus saarteni välja? Kuidas on seista akna all ja vaadata, kui see väreleb [[kosmos]]esse. [[Pärl]]ina sädeleva [[maakera]] pinnal seisev kosmose profiilist eralduv tilluke kuju. Kui õnn oleks kaunites [[muster|mustrites]], võiks minna sügavamale sellesse, kuni taas tuleb vastu [[merihobu]]de [[org]], siis on laskumine igavene ja juhtub iseenesest. Siis oleks lihtne öelda, mis on kaunis: kõige puhtam. Kõige kaunim oleks siis tõmbamata [[joon]], alles [[punkt]]. Siis ei oleks ealeski miski algama pidanud, [[aeg]]. <!--Kui merihobu oleks vaid kaunis, mitte kõigepealt kummaline. Kui ei peaks seda kõigepealt kutsuma hobuseks ja heldima. Kui õnn oleks lõppematuses, selles, et [[iiris]]est on tehtud hobuse mõõtu [[hobune]] ja kui selle küljest haugata, kasvab see kohe tagasi. Või kui mõni [[päev]] ei lõpeks kunagi. Kui siis [[päike]]ses ära põleks, ja see homseks üle läheks, ei läheks see kunagi üle. Aga kui [[keha]] oleks [[valu]] vastu tundetuks nõiutud. Nii oleks seljas [[riided]], mis absoluutselt ei liiguks, ükski [[liikumine]] ei erineks teisest. Kui kunagi ei oleks juhtunud midagi. Kui midagi ei oleks olnud, kunagi. Kui õnn oleks nii kaugel, et seda ei tunneks ära, sädeleks maailm ära. Kui see tuleks alati, kui selle [[osa]]d seda kutsuvad.-->... Ei oleks varsti midagi muud kui [[kolmnurk]] ja [[ring]], mis istuksid ja toetuksid teineteise vastu. Oleks vaid [[palm]], liivane lahesopp, üks uuesti kasvav [[puuvili]]. Kui õnn oleks kõige kaunimas [[kallistus]]es, vaataks maailm mujale. Oleks vaid kauniduste ja [[headus]]te kokkuarvutatud [[armastus]], mitte millelegi ei paneks see vastu, sest selle aeg ei kuluks. Kui [[muda]]sest veest ei peegelduks, kui [[leht]]i ei oleks selle põhjas. Ja oleks see kaunis, kui seda kõigepealt hobuseks ei nimetataks, kapjadega hobused, karvased hobused. Laudjaga hobused, lakaga hobused, seljaga hobused. Koonuga hobused, kõrvadega hobused, kaeltega hobused. <!--Ja kaks [[kits]]e, kes nõjatuvad kaelaga teineteise kaela vastu. Kui ainult kaunid loomad võiksid olemas olla. Kui halli määrdunud seina ei võiks käega puudutada. Kui ainult ilus ilm saaks olla. Kui keegi ei tunneks kedagi ära. Kosmose profiilist eralduv tilluke moodustis, keegi meist, kes sel hetkel tõuseb voodis istukile ja imestab tuld põlema panemata, kui palav on öö, õhukese lina all, kõige väiksemana ja ükskõik millele mõtlemiseks võimeline.-->... Sest kui õnn oleks ainult armastusväärsetes asjades, sädeleks maailm ära. Kui mitte kunagi ei leiaks iseennast väljast, kui ei kohtaks iseennast seal, kus arvasid end olevat täiesti eksinud, [[rand|rannalt]], mis on kuivanud [[vetikas|vetikatega]] kaetud. Kui mitte keegi ei ütleks head ööd mitte kellelegi muule kui armastatutele. Kui mitte keegi ei armastaks seda, mida ta enne ei armastanud. Head ööd nüüd. Head ööd, [[tähed]]. Head ööd, kuldne [[kuu]] ja Hobusepea [[udukogu]]. Head ööd, kallistatav. Head ööd. Head ööd. </poem> * "*Kui õnn oleks...", tlk [[Kätlin Kaldmaa]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/luulet-7/ "Luulet"], Sirp, 31.05.2012 <poem> Ühel aastal hilja sügisel, kui ma elasin vana linnamüüri külge ühendatud majas, nägin trepikoja akendest laua ääres istuvat hallipäist meest. Aknast paistis tema elutuba, tal oli kotkaninaga profiil ja ta tõstis nähtamatu vastasega mängides malenuppe. Kergelt ja koduselt. November möödus aeglaselt, külmetasin ja igatsesin kodu järele. Hommikupoolikul soojendas päike mu üles. Avasin aknaluugid ja üritasin püüda päikest kiviseintega tubadesse, jõin katuseterrassil kohvi ja vaatasin metsakasvanud mäenõlva teisel pool orgu. Haigrud tegid rõõmu, kui need latvade keskel nähtavale ilmusid, oksalt oksale lendasid ja karedal häälel hõiklesid. Uhkuseta. Kui vaatasin metsa, kandusin miniatuurina sinna. Tundsin, et peaksin oma tillukesele teisikule järgnema, aga väsimus ja mingi nimetum tunne hoidsid mind tagasi. Ärge minge. Viige see kaugemale. November oli pikk ja külm, jalutuskäigud nukrad. Päike lehtede vahel ja voolava vee pinnal oli ometi veel soe, otsekui oleksime olnud ühekorraga mitmes aastaajas. Kui jalutasin mäenõlvadel ja ülemjooksu kose juurde, nägin seda ja mitmeid teisi asju, mida vaimusilmas uurida. Hämminguga. Mõtte kauguselt. <!-- Igapäevane elu vanalinnas tähendab muidugi, et pidi süüa ostma. Käisin pikkadel osturetkedel ja hankisin õli ühest, leiba teisest, köögivilju kolmandast ja juustu viimasest, kõige lähemast poest. Seal kohtusin teinekord kotkaninaga naabriga, kes aitas mul juustu valida. Leppisime kokku, et astun enne kuu lõppu tema juurest läbi. Kahtlesin siiski. Avage mõtted, vaigistage hääl. Üksindus vabastab inimeses hoovuse, mida annab võib-olla isegi suunata. Üksipäini, hetke võrra. Mõnikord ilmub loobumise keskele tegelane, kes kasvatab enda ümber metsa, ja siis saad aru, et oled käinud seal juba enne, kui pilt kaob. Nüüd on mälestused avatud ka sellest ilmast teistesse. Ühel õhtupoolikul esitas naaber täpsustatud kutse: kas läheksin homme õhtul tema juurde teed jooma. Läksin ta uksele ja lasin kella, ja ta juhatas mu trepist üles. Tema kodu oli kaunis ja soe, kaminas põles tuli ja punased mustrid hõõgusid üksteise kõrval. Ta pakkus minestronet ja pärast seda sõime minu toodud šokolaadiküpsiseid. Istusime kamina ette teed jooma. Ta jutustas oma elust ja põhja pool asuvatest juurtest ja tööst, kus näiteks kivid olid tähtsal kohal. Need olid maalide teemad ja maamärgid, mille abil võib teised paigad taas meelde tuletada.--> Usaldage oma südametunnistust. Mõnikord juhtub nõnda, et äsja kohatud inimesele on lihtsam endast rääkida, kartmata ja midagi tõestamata. Inimene lihtsalt rullub lahti nagu sõnajalaleht ja vestlus veereb nende keskel. Võtke end omaks. Kui ma lahkusin, näitas ta Buddha kuju aknal ja ütles, et süütas selle kõrvale kaks küünalt minu jaoks, et näeksin neid oma aknast ja mäletaksin teda. Süütasin enda aknal küünla vastu. Kasutage oma selgeltnägemisvõimet. Tegin seda häbenedes ja piilusin sügavamale kivist majja. Veel mõni päev, oru rohelus ja öökullide öised huiked, ja ongi aeg minna koju. </poem> * "*Ühel aastal hilja sügisel...", tlk [[Kätlin Kaldmaa]], [https://www.lyrikline.org/pt/poemas/yhtenae-vuonna-myoehaeaen-syksyllae-11020?showmodal=et "*Ühel aastal hilja sügisel..."], Lyrikline.org; luulekogust "Aallonmurtaja", 2011 <poem> Pääsukesed lendavad madalal, tuul takerdub neisse ja neist saavad nahkhiired. Tuul takerdub neisse ja neist saavad kaadervärgid, pliiatsiteritaja ja okriin, mure ja põgenemine. Nahkhiired lendavad, tiivad pingul. Pääsukesed lendavad väljasirutatuina ja saavutavad kõik, aga kaotavad palju. Lebavad hommiku eos, andnud endast kõik.<!-- Aga neid on väsitanud mäng, hullamine, kiirus. Tingimusteta enese tuuldeheitmine on nad ära väsitanud. Samamoodi on neid väsitanud truudus, kiriku katuse all pesitsemine, karm suur laul, mis surub kaelale. Seljale. Selgroole. Pääsukesed piiritavad ja lõikavad sirbina taevast.--> ... Kuu lõikab taevasse kuusirbina. Pääsuke puhkab õhtu eos, silmad lennates lahti. Silmad lahti, puhkab nahkhiir. Laps ajab käed laiali ja lehvitab õue peal, enne kui magama minnakse, puhkus tuleb nõudmistega nõudma. Laps, nahkhiir, pääsuke, kuu. </poem> * "Unelaul", tlk [[Kätlin Kaldmaa]], [https://www.lyrikline.org/es/poemas/kehtolaulu-11018?showmodal=et "Unelaul"], Lyrikline.org; luulekogust "Pääskynen ja lepakko", 2009 <poem> Leiame teeraja jõele, mis kohiseb, puude all peidus. Jõesäng on terve oru pikkuses käänakuid ja väikesi koski täis, mis toovad kuuldavale lakkamatuid helisid, kuni ühtäkki jääb vaikseks. Nii puud kui ka jõgi on selles kohas tasa, ja veepind peegeldab kõike nagu konarlik, ent ikka veel kirgas plaat. Läheme metssigade jooksuradu mööda allavoolu, rada tõuseb aeg-ajalt üles mäeveerule, siis laskub taas jõesängi lähedale. Vesi on roheline ja raske, ent ometi läbinähtav. Vahutavana kargleb see üle poorsete kivide. Musta, rohelist, valget… veest ümbritsetud väike, keskmine ja suur kivi. Kivid on peenekoelisest allikkersist rohelised, teised kumavad tumehallidena. Vee keskelt madalikult tõusevad rohelised lehed, kobaras kui salat. Luuderohi ja liaanid keerlevad ümber tüvede, mille otsas linnud nähtamatutena laulavad, taevale lähemal. <!--Võtame jõe ääres istet. Maa kasvatab puude all rohtu. Jutustan talle, kuidas ma unes ujusin lõhnavas jõevoolus kiiresti, otsekui oleksin lennanud, ja aina tundmatute vete poole. Taimed kasvavad sealgi veest välja ja ulatuvad vette. --> ... Rohelises jões on teine maailm, süütu ja unes nähtud. Räägime inimestest, kes magaksid jõekäänul puu all. Nad ärkaksid külmetades enne päikesetõusu, valges udus, kuhu hetkeks oleks kadunud kõik peale maa nende all. <!--Kujutleme koske püha naise, kivikuju, kes jaheda vee eest hoolt kannab. Ütlen talle, et see paik meenutab kõiki kohti, kus olen käinud, ja kurba puslet, mis mul kunagi oli. Selle peal mängisid lapsed aerupaatidega imeliselt liikumatus vees. Lõpuks ei saa me enam edasi minna, sest liiga suur puu on teeraja peale kukkunud. Selle latv ripub üle kuristiku serva. Tagasitee on lühike, väikesed õied vaatavad meid ja teerada on langenud lehtedest pehme. --> ... Lõunast Jäätisemäelt langevad veed ja voolavad kaardil ülesmäge, väljaulatuvate puude all, mis küünitavad sõrmed teiste sõrmedesse. Oma soove neil ei ole. Tema räägib mulle, mida tema on soovinud, ja mina räägin, mida mina. </poem> * "*Leiame teeraja jõele...", tlk [[Kätlin Kaldmaa]], [https://www.lyrikline.org/en/translations/details/7143/11019 "*Leiame teeraja jõele..."], Lyrikline.org; luulekogust "Pääskynen ja lepakko", 2009 {{JÄRJESTA:Haasjoki, Pauliina}} [[Kategooria:Soome kirjanikud]] [[Kategooria:Soome luuletajad]] [[Kategooria:Soome kirjanduskriitikud]] [[Kategooria:Soome kirjandusteadlased]] 99w0ylywozfiifxxxyo8e00gkeinlb7 4 18882 89066 2022-08-05T14:12:03Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: '<poem> Kui õnn oleks kaunites [[muster|mustrites]], võiks minna sügavamale sellesse, kuni taas tuleb vastu [[merihobu]]de [[org]], siis on laskumine igavene ja juhtub iseenesest. Siis oleks lihtne öelda, mis on kaunis: kõige puhtam. Kõige kaunim oleks siis tõmbamata joon, alles [[punkt]]. Siis ei oleks ealeski miski algama pidanud, [[aeg]]. </poem> * [[Pauliina Haasjoki]], "*Kui õnn oleks...", tlk Kätlin Kaldmaa, [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/luulet...' wikitext text/x-wiki <poem> Kui õnn oleks kaunites [[muster|mustrites]], võiks minna sügavamale sellesse, kuni taas tuleb vastu [[merihobu]]de [[org]], siis on laskumine igavene ja juhtub iseenesest. Siis oleks lihtne öelda, mis on kaunis: kõige puhtam. Kõige kaunim oleks siis tõmbamata joon, alles [[punkt]]. Siis ei oleks ealeski miski algama pidanud, [[aeg]]. </poem> * [[Pauliina Haasjoki]], "*Kui õnn oleks...", tlk Kätlin Kaldmaa, [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/luulet-7/ "Luulet"], Sirp, 31.05.2012 544o1s8hm5865lsr7m0adwzrvo4t3ju 0 18883 89071 2022-08-06T10:46:45Z Ehitaja 2563 Ümbersuunamine lehele [[Suvila]] wikitext text/x-wiki #suuna [[Suvila]] c7yxindhgkut48tupltkl8xm0wneb7a